Kolumn: rootslased ja hiinlased Serbia kallal

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Belgradi bussijaam tekitab nostalgiat: pilet tuleb osta sularaha eest, ootealale pääseb žetoonikujulise perroonipiletiga ja einelauas tohib suitsetada. Mina asusin sealt mullu 16. oktoobri hilisõhtul Niš-Ekspresiga teele Skopje poole. Serbia bussides mängib isegi öösel vaikne muusika, enamasti kohalik popp. Suurlinna servas nägin all orus laiuvat tuledemerd – selliste hetkede pärast tasub elada. Kuid varsti märkasin veel midagi: sinikollast sisustuskaubamaja.

Hiljem sain netist teada, et olin näinud uusimat IKEA poodi, mis polnud veel kolmekuunegi. 10. augustil avatud kaubamaja asub Astrid Lindgreni tänavas ja on mööblihiiu neljasajas pood maailmas. Serbia esimene IKEA avati 1991. aastal, kuid suleti juba järgmisel aastal ÜRO Jugoslaavia-vastaste sanktsioonide tõttu. Kulus veerand sajandit, enne kui IKEA tagasi tuli.

Kerge sel seal ei ole, sest konkurents on tihe. Euroopa Liitu mittekuuluval Serbial on soojad suhted rahvavabariigiga ja igas suuremas linnas tegutseb mõni Hiina kaubamaja (kineska robna kuća – erasektor eelistab ladina tähestikku). Jablanica ringkonna keskuses Leskovacis asub üks otse bussijaama kõrval.