Käsmu sadam – seda ei ole kunagi olnud, ei ole ega tulegi?

Meelis Liivlaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käsmu rand.
Käsmu rand. Foto: Edmund Russow

Käsmus sujub elu endiselt ilma sadamata. Siinkohal on paslik märkida, et sadama mõiste sisu võib varieeruda ja olla erinevalt mõistetav. Sadama õigusliku määratluse leiab seadusest ja samas võib sadama mõiste olla ka veidi laiem ja raskemini hoomatav. Seadusetähele vastava sadama Käsmu rajamise algus justkui terendab lähemal või kaugemal, ja siis jälle ei paista midagi. Udune asi.

Sama udune nagu pea kogu Käsmu sadama ajalugu. Üks merenduslugu, milles pole selgust veel tänaselgi päeval. Sadamaga ajalugu või sadamata ajalugu – päris täpselt aru ei saagi. Käsmu laht oli siiski paljudele laevadele varjusadamaks, kuhu tormi eest varjule tuldi, ning Käsmu meremeeste oma laevadele kodusadamaks. Ja nagu ütleb Piret Norviku raamatus “Käsmu randlaste jutte” vana Käsmu merekaru Bernhard Seeblum: “Jaa, sie oli vääga ia sadam.”

Käsmu rannaküla ajalugu algab – nagu ikka – sellise ajaga, kus müüdid ja legendid ajaloolisest tõest ja vahel ka tõepärasusest üle kipuvad olema. Vanad hallid ajad olid hallid ning kirkaid värve tuleb tikutulega otsida. Käsmu alguslugu on enam-vähem teada: merehädas kipper Kasper või Käsper või Caspar sai eluga maale ja ehitas kabeli ning nii see küla ja laht vist endale nime said. Ega päris täpselt ei tea, võibolla oli mõni varasem elanik juba ees ka. Võibolla oli isegi mõni sadamasild, mille äärde Kasper siis saabus. Sillast legend siiski vaikib.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles