Juhtkiri: kuldsete kätega õppija

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Rakvere ametikooli õppijad näitasid vabariiklikul kutsevõistlusel, mida nad oskavad. Koju toodi lisaks diplomitele ja aurahadele teadmine, et kutsekoolidega kaasas käiv kehv maine on ajast ja arust ning midagi tuleks ette võtta, et noored leiaks meelsamini tee ametikooli. Sel moel saaksid kohalikke spetsialiste rakendada ka tööandjad.

Ametikoolide vilets maine on aga visa kaduma. Aastaid on ­peetud kutsekooli rumalamate paigaks – targad lähevad gümnaasiumi. Kätega tegemine on olnud põlu all, vaid vaimuandeid peetud teeks tulevikku.

Kel silmad lahti, näevad aga juba ammugi, et hoopis targem on saada kuldaväärt meistrimeheks või väärt kokaks kui lõpetada ülikool mõnel ebamäärase nimega erialal, mille diplomil pole väärtust niigi palju, et mõistlikul töökohal kandidaatide järjekorras esimeseks saada.

Ametikoolist konkreetsete oskustega välja astuva noore peale jooksevad ettevõtjad tormi: tule tööle! Palganumbrid on väärikad.

Ametikoolist konkreetsete oskustega välja astuva noore peale jooksevad ettevõtjad tormi: tule tööle! Palganumbrid on väärikad. Kuid põhi- või keskkooli lõpetavad noored jooksevad tormi pigem ärijuhtimise või pehmete alade peale. Vaikselt hääbuvad erialad, mida omandades tuleb selga tõmmata tunked ning käed võivad mustaks saada.

On tõsi, et ametikool pakub üld­aineid märksa vähemas mahus kui gümnaasium. Vastab tõele seegi, et potentsiaalne medalisaaja ametikooli poole ei vaata ja suurem osa viimases õppijaist on saabunud, peamiselt kolmedega kirjatud põhikoolitunnistus näpus. Aga mis sellest? Võib rääkida kümneid kui mitte sadu lugusid meisterkeevitajatest, virtuoossetest mööblitisleritest ja geniaalsetest lukkseppadest, kelle kõrval töötu ülikoolilõpetaja armetumast armetum näib.

Taas on kivi haridusametnike kapsaaias, sest ehkki on tehtud palju sõnu kutseõppe maine tõstmisest, pole sisulise poolega kuhugi jõutud. Kuldsete kätega noortest meistritest ilmub ajakirjanduses lugusid, aga kas see on noorele ikka piisav innustus? Ainus positiivne näide, mis meenub, on sari “Naabriplika”, kus Tolaks hüütav noormees õppis Järvamaa kutsehariduskeskuses ning õppeasutus oli ja on seal üles võetud stseenide kaudu kenasti pildil.

    Tagasi üles