M. Gorki / U. Uusberg “Põhjas” Tallinna Linnateater
Kaemus: ei ulatu põhja valgus
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
19. mai 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik on maha kulunud. Järele on jäänud paljalt inimene. Nii võtab vaestemaja asuka olemuse kokku Bubnov, meistrimees, kes jättis oma töökoja naisele ja naise tolle armukesele ning veedab päevi varjupaigas. Allan Noormetsa Bubnov on üks leebe mees, kes armastab kabemängu ja on rõõmus, kui saab välja teha ja purjus olla.
Nending on tabav. Vaestemajas on kõik võrdsed. Küll kiputakse rääkima kadunud rikkusest ja pöörasest armastusest, aga teised naeravad need lood kiiresti välja, ehkki ise peagi omadega lagedale tulevad. Sest vale on magusam kui tõde.
Ja tont teab, kui palju neis lugudes valet ongi. Põhja võib vajuda igaüks, kui kivi ootamatult tee peale veereb.
Vana Luka (Aleksander Eelmaa) tuleb kui ebamaine headus ja katsub põhja tuua valgust, jagades kõigile tunnustust ja julgustust. Ainult tema hoiab surevat Annat (Evelin Võigemast), väidab alkohoolikust Näitlejale (Argo Aadli), et on olemas haigla, kus ta terveks ravitakse, julgustab vargapoiss Vaskat (Kristjan Üksküla) ja köögitüdruk Natašat (Liis Lass) ära jooksma, sest parem elu ootab kuskil mujal. Luka on elutark, tema tõed juba meelde ei jää. Nataša kõhkleb, ta vist ei armasta Vaskat. “Kui leiba pole, süüakse maltsagi,” lohutab Luka. “Osa on inimesed. Teised on inimeste moodi,” märgib ta teadjalt.
Vahel võtavad toanaabrid laulu üles. Uhkes mitmehäälsuses kõlavad sõnad: “... päike tõuseb ja läeb looja, vangikambris pime mul. Ööd kui päevad tunnimehed käivad kambri akna all.” Tunnimehi pole, aga vaat võlad on. Ja raha ei ole. Nii et lahkuda ei saa. Kuhu minna olekski.
Jälle lauldakse seda südamlikul viinavõtul, kus on kambas ka usklik tatarlane (Mikk Jürjens). Laulu katkestab uudis sellest, et Näitleja on end õues üles poonud. Surm pole midagi. Mõni asi. “Äh ..., ära rikkus laulu! Loll,” toriseb Satin (Alo Kõrve).
Ei ulatunud põhja veel valgus. Mitte märkigi sellest. Kuid sündinud on oivaline lavalugu, 18 talendi paraad, mida tahaks vaadata mitu korda.
Marju Lina