Nii palju tõde, nagu on tänapäeval, pole olnud küll vist mitte kunagi varem. Sellest ei tasu teha rutakat järeldust parema tõe osas. Kvalitatiivselt ei võta ma tõde hinnata, kvantitatiivselt aga päris kindlasti. Suuremad tõetükid on rebitud miljoneiks pisemaiks, nii et igaüks on saanud oma – mõni mitu. Ja tõde on vaidlemist väärt, sest vaidluses pidavat sündima uus tõde. Aga tihti ei sünni. Vastupidi. Sünnivad trots, ahastus, abitus. On küll tõde, aga pole argumente, et teisele oma tõde selgeks teha. Selle asemel sunnitakse peale tõdesid, mida ei taheta. Mis ei meeldi. Jõuga. Nagu koolikiusamine. Tsiteerides Vennaskonda: “Väike poiss ei mõtle, ta tunneb. Miski tahab must välja, aga kurk on kui suletud tunnel.”