Minu lapsepõlve mängumaad jäid läbi Rakvere linna voolava oja kaldale. Ainult et tollal, pea poole sajandi eest, ei rääkinud eriti keegi Soolikaojast, linnarahva igapäevases kõnepruugis oli selle veekogu nimeks ikka Solgi-Neeva.
Nädala kaja: lapsepõlve sildade linn
19. mai 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlane oli oja küll ja kõigile jõmpsikatele oli antud karm käsk vette mitte ronida, et teab mis haigusi mitte külge saada. Oli ju oja tõepoolest linnarahva reoveest koledal kombel saastunud ning rikkunud ära ka Selja jõe. Ja kui aus olla, siis ega me roninud ka. Mingi hirm oli. Seevastu kusagil kaugel vallimäe taga voolanud Maidla ojas sai solberdada küll. Meie teadsime seda Anneoja nime all. Tänaseks on Soolikaoja õnneks puhtaks saanud ning neljapäeval fotograafiga Rakvere sildu pildistamas käies ehmatasime Jaama puiestee truubi juures forellipoissi, kes inimeste lähenedes ülikiireid liigutusi tegema hakkas.
Uus asfalt ja uued piirded ei tee veel sillast silda, oluline on ju see, mis kannab.
Koolitee viis esimestel aastatel vallimäe veerult alla mööda Silla või Kooli tänavat ja siiani on meeles vanad sillajäänused mõlemal uulitsal. Selleks ajaks kui mina koolijütsiks sain, oli Soolikaoja kesklinnas juba kümmekond aastat maa all voolanud.
Kuid need sillad, mis alles jäänud, on samasugused kui lapsepõlves. Altpoolt küll, Kastani puiestee ja Vee tänava silla all sai ju ikka ukerdatud. Ja proovitud mitte vette kukkuda. Tol ajal oli oja kitsam ja sildade all ka kuivad ribakesed, nii et oli võimalik kuiva jalaga silla alt läbi minna. Pealtpoolt on sillad küll muutunud, sest Vee tänaval polnud asfaltigi, piirdedki on uued.
Uus asfalt ja uued piirded ei tee veel sillast silda, oluline on ju see, mis kannab. Ja kui me oleme aastaid rääkinud nõukogudeaegsete majade puhul nende kehvast ehituskvaliteedist, siis sildade puhul me seda millegipärast teha ei taha.
Ega see kvaliteet väga kehv saanud olla, kui sillad ikka tänapäevani sildadena toiminud on. Teisalt – hruštšovkad, mis sildadest küll pea paarkümmend aastat nooremad, püsivad ju ka püsti.
Siiski oleks ülimalt mõistlik vanad sillad üle vaadata ja tarvidusel ajaloo prügikasti saata. Muuseumisse neid paraku panna ei saa.
Muidu oleks ju päris tore tänasel muuseumiööl käia mõnes muuseumis lapsepõlve meenutamas ja vanu sildu vaatamas ning nende alt läbi pugemas. Või siis hoopis neid, mis olid enne minu aega Silla, Kooli, Parkali, Posti, Rohuaia ja Tallinna tänaval.