Juhtkiri: igal suvel pedaalima

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tänavu pedaaliti juba 30. korda roheliste rattaretkel. Pika traditsiooniga spordi- ja meelelahutusüritusel osaledes on suureks kasvanud pea kaks põlvkonda inimesi, kuid ometi leidub ikka neid, kes kevadisel ajal sadulasse ihkavad istuda ning mööda Eestimaad igatsevad pedaalida.

Kui rattaretki oli korraldatud veerandsada aastat, kirjutas traditsiooni üks algataja Peep Veedla, et tegelikult polnud 1987. aastal kokku tulnud Rakvere rajooni noorteseltskonna eesmärgiks panna alus rattaretkede traditsioonile. Sooviti hoopis kohaliku looduskeskkonna heaks midagi ära teha.

Et oli fosforiidisõja aeg, tuli just sellele kollile hambaid näidata. Emotsioon retkest oli aga nii võimas, et seda sooviti taas kogeda ning see pole kadunud ka aastate jooksul. Edasi võideldi Ida-Virumaa keskkonnareostuse, Vene sõjaväe Paldiskis ja Kõrvemaal viibimise ning Petseri anastamise vastu.

Ka tänavusel rattaretkel võis küpses eas sõitjate kõrval näha sadulas noori, kes ehk ei kanna endas omaaegsete rattaretkede vaimu, kuid kes ometigi jätkavad nii paljudele armsaks saanud traditsiooni.

Rahvast oli tohutult, kauge vabaduse maiguga üritusele tuldi, süda rinnas põksumas, nagu väikesele revolutsioonile. Kui siht võeti Ida-Virumaale, tundsid rattalised, et olgu ametlik siht mis on, natuke rahvusriigi värki on retkes ka: oli eriline tunne sõita läbi Sillamäe ja Narva, kohalikud elanikud hämmeldunult järele vaatamas. Sinimustvalged ratta küljes veel lehvida ei võinud, aga silmis läikis see küll vist kõigil.

Suvealgused ratastel kujunesid paljudele rahuliku loomuga peresõitudeks, kus sai panna proovile oma füüsise, koguda teadmisi loodusest, keskkonnast ja kultuurist ning lahutada meelt. Ka tänavusel rattaretkel võis küpses eas sõitjate kõrval näha sadulas noori, kes ehk ei kanna endas omaaegsete rattaretkede vaimu, kuid kes ometigi jätkavad nii paljudele armsaks saanud traditsiooni.

Vanad rattaloksud on asendunud mugavate moodsate matkaratastega ning varustuses olevad lisapolsterdusega püksid võimaldavad istmikku kasutada ka pärast pikaleveninud kilomeetreid. Tänapäeval on ilmselt seltskond see, mis retkele kutsub: pole õige kevad, kui pole rattamatkal käinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles