Alahinnatud lugemismürgitus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets.
Maire Liivamets. Foto: Erakogu

Ükskõik kui vapralt ka silmi vastu päikest ei pilutaks, apteekrite soovitatud vitamiine ei neelaks, maailma kaeblusest eemale ei hoiaks, ähvardab ümbritsev sind piinarikka väsimusega. Tavaliselt kutsutakse sedasorti häda, mis üldiselt mööda läheb, kevadväsimuseks või siis aastaajale vastavalt sügismelanhooliaks. Väsimuse sünonüümiks sobib minu arvates hoopis paremini sõna “küllastumine”.

Tean, mida tähendab lugemisväsimus, kuigi poleks kunagi uskunud, et sarnane “tõbi” võib kallale tulla. Küllap teab mõni teinegi hingekene, mida tähendab, kui silme ees keerlevad kõverad kirjaread, kael ning kukal kisuvad krampi ja kurgus kõrvetab. Tõused arvuti ees koguni püsti ning muudkui vahid ekraani, kuni tajud ehmatusega, et su kallihinnalised elupäevad koosnevad vaid lugemisest-kirjutamisest ja istumisest. Ja siis ühel hommikul mõistad, et enamik tekstidest on nõudnud küll aega ja vaeva, aga kas midagi olulist on suudetud teisele inimesele pakkuda, jääb kahtlaseks. Nii mõtlen sedagi mõtteavaldust sõnastades.

Oleme lugejatena infovooluohvrid, tohutud lademed tähti ja ridu ei suuda vaimselt väsitatud ajule enam midagi pakkuda. Haarame kõike, kiiresti ja palju, suutmata eristada, mida peaks teabeks ampsama, mida mitte. Eks paljud lugejad mõtlevad samuti, aga mis neil üle jääb, peab ikka lugema, kuidas siis teisiti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles