Juhtkiri: sõbrad ja vaenlased

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Lääne-Virumaal tegutsev tuntud seakasvataja ja keskerakonna poliitik Urmas Laht kerkis veebruaris paariks nädalaks ajakirjanduse vaatevälja niinimetatud searaha skandaaliga.

Hakkamata selle kaasuse kohta hinnangut andma, sest saame toetuda vaid mujal meedias ilmunule, oli siiski üllatus suur, kui ta kaebas Pressinõukogusse mitte algallikad, kes tema tegemised maaeluministeeriumi jagatava toetusraha pärast luubi alla olid võtnud, vaid hoopis Virumaa Teataja, mille ajakirjanik ühes nädalat kokku võtvas kolumnis mainis ka Urmas Lahe teemat.

Urmas Laht on saanud Virumaa Teataja veergudel aastate jooksul sõna nii arvamus-, uudiste- kui ka majanduskülgedel ning läbisaamine kohaliku ajakirjandusega on kogenud poliitikul ja ettevõtjal olnud vägagi asjalik.

Nüüd kaebas ta aga oma kodukandilehe peale, püüdes sel moel oma rikutud mainet puhastada, kuigi alged olid hoopis mujal.

Pressinõukogu otsustas äsja, et Virumaa Teataja ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu – kuna tegemist on arvamuslooga, on ajakirjanikul õigus selles oma hinnanguid anda.

Sellega võiks teema lõppenuks lugeda. Ometi tuletame kõikidele meelde, et põhiseadus sätestab nii Eesti riigis kui ka Euroopa Liidus järgmiselt: kõigil on õigus arvamusvabadusele ning vabadus saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Nõnda on ka Virumaa Teataja arvamusküljed vastukajakski alati avatud ja debativõimalust on ka ohtralt kasutatud. Urmas Laht valis teised vahendid.

Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.

Virumaa Teataja nõustub Eesti Ajalehtede Liidu eetikakoodeksiga, kus on punkt: “Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.”

Väikeses kohas kohalikku lehte välja andes on väga suur võimalus vaenlasi koguda. Samamoodi võib koguneda võltssõpru, keda on kerge ära tunda. Minna kindlalt otse läbi udu, milles terendab valguslaiguna tõde, kuigi rajalt kõrvale meelitavad erinevad jõud, peaks olema iga ajakirjaniku moto.

Ajakirjanduses pole sõpru ega vaenlasi, on ainult tõde. Vähemasti nii peaks see ideaalis olema iga ajakirjaniku jaoks.

Tagasi üles