Raamatukogus kalašnikoviga ei vehita

Lääne-Virumaa keskraamatukogu

FOTO: Arvet Mägi

“Kus see kirjas on?” pärivad ülbikud raamatukogutöötajalt, kui too üritab neid kaaslugejate häälekal häirimisel takistada. Mida peab tegema nääpsuke teenindaja, kui seisab vastamisi turske agressiivselt meelestatud napsitanud lugejaga?

Lähtudes elust enesest kerkinud probleemidest, tegi Lääne-Virumaa keskraamatukogu nõukogu muudatusi raamatukogu kasutuseeskirjas, töötas välja sisekorraeeskirjad ning vaatas taas näkku krooniliseks kujunenud alakomplekteeritusele.

Korralikke lugejaid rõõmustatakse sellega, et nüüd on võimalik kirjaliku volitusega lasta teisel inimesel endale raamatuid laenutada, auviste kojulaenutus­aeg pikenes kolmelt päevalt seitsmele ning senise kümne teaviku asemel on võimalik korraga koju laenutada kuni 15.

“Põhjuseid kasutuseeskirja uuta on vähemalt kolm: esiteks raha muuta kroonidest eurodeks, teiseks tuli mõnda asja muuta seoses andmekaitseseadusega ning kolmas vajadus oli tähtaegade ja terminite ühtlustamine,” põhjendas Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Õie Tammissaar.

Sisekorraeeskirjad tuli aga direktori sõnul välja töötada sellepärast, et on inimesi, kes ei suuda arvestada elementaarseid viisakusnorme, kui neile pole antud paberil seaduse jõudu. “Võõrasse peresse ei minda ju oma reeglitega, ja raamatukogus tuleks arvestada siinseid reegleid, mitte lüüa rusikaga lauale ja nõuda seda, mis pole võimalik,” ütles direktor. “See on ka teiste raamatukogu külastajate kaitseks, keda korrarikkujad häirivad,” sõnas Lääne-Virumaa keskraamatukogu arendusspetsialist Tiina Kriisa.

“Inimesed küsivad, et kus see kirjas on, et ta ei tohi telefoniga rääkida, miks ta ei või lärmata, liftiga üles-alla kihutada ega seal hüpata,” nimetas Lääne-Virumaa keskraamatukogu teenindusosakonna juhataja Kaili Õunapuu-Seidelberg.

Sisekorraeeskirjadesse kirjutati sellised lihtsad tõed, mida ei tahetud kasutuseeskirja panna, lausus direktor. Nüüd on mustvalgel kirjas, et majas on videovalve, et on keelatud määrida ja lõhkuda raamatuid, hoonet ja inventari.

Õie Tammissaare sõnul tekitavad tihtipeale probleeme lugejad, kes ei taha aru saada, et lugejapilet on raamatukogu kasutamist võimaldav dokument, vaid hõikavad üle leti oma nime ja nõuavad raamatut. Veel raskem on nendega, kes lähevad endast välja, kui ei saa nõutud raamatut, ja valavad teenindaja üle karjumise ja sõimuga.

“Kui raamat on väljas ja sellel on ka järjekord, siis ei saa me midagi teha – seda lihtsalt pole anda. Mõnikord on järjekord mitu kuud, aga see ei aita, kui valada oma pahameel raamatukoguhoidja peale. Õnneks pole selliseid inimesi palju, põhiliselt on lugejad hästi mõistvad ja arusaajad,” kõneles direktor.

Kolmas probleem on tarkvaraline: tehnilistel põhjustel võib juhtuda, et inimene ei saa meilikasti meeldetuletust laenutustähtaja lõppemise kohta, on vihane, kui tekib viivis, ega taha aru saada, et tagastamistähtaja meelespidamine on lugeja enda vastutada ning raamatukogupoolne sõnum on pigem hea tahte avaldus.

“Need on mõistlikult lahendatavad asjad, kui säilitame hea suhtlemisvormi ega tarvita kurje sõnu,” arvas Õie Tammis­saar.

Päevakorda on tõusnud ka raamatukogutöötajate turvaprobleem, sest teenindaja on sopilises majas suhteliselt kaitsetu. “Meil on vaja kaitsta raamatukogutöötajat,” rõhutas Õie Tammissaar.

Direktor rääkis, et paar päeva pärast eeskirjade kinnitamist juhtus üsna drastiline lugu. Nimelt vihastas üks alkoholi tarbinud lugeja Kaili Õunapuu-Seidelbergi peale, kes palus tal esitada  internetipunkti kasutamiseks nõutava pildiga isikut tõendava dokumendi või lugejapileti, aga mehel polnud kumbagi. “On päris hirmutav olla pea kahemeetrise turske mehe vastas, kes on täiesti endast väljas ja nõuab, et ta peab internetti saama. Ütles, et varsti lastakse ka raamatukogutöötajaid Kalašnikovi automaadiga maha, nagu on lastud politseinikke,” meenutas Kaili Õunapuu-Seidelberg.

“Kutsusin appi meie IT-mehe, kes oli parajasti ainuke mees majas. Siis ta tõmbas tagasi. Muidugi võime politsei kutsuda, aga nad ei pruugi kiiresti jõuda. Selliseid asju ei juhtu tihti, aga tuleb ette,” lisas Õunapuu-Seidelberg.

“Turvameest meil majas ei ole, turvanuppu ka mitte – selle probleemiga peame tõsiselt tegelema,” sõnas direktor.

Tiina Kriisa märkis, et dokumendi küsimine internetipunktis pole mõeldud kellegi kiusamiseks, vaid selleks, et kui seal tehakse midagi lubamatut, peab olema võimalik hiljem välja selgitada, kes sel ajal arvutit kasutas. “Reeglid pole reeglite pärast,” rõhutas ta.

Kerkinud turvaprobleemi kõrval õõnestab raamatukogu olemust rahanappus ning tänavuaastane hüppeline raamatuostusummade langus tähendab, et raamatukogu pole varsti võimeline täitma oma põhifunktsiooni. “2009 olime väga õnnelikus olukorras, saime Rakvere linna eelarvest korraliku summa, 2010 läks see tunduvalt väiksemaks ja 2011 on asi päris hull ... Raamatute hinnad on ka kõvasti tõusnud,” rääkis direktor. Kui aastal 2009 andis Rakvere raamatukogule 667 500 krooni, aastal 2010 355 400 krooni, siis tänavu on summa kroonides 123 821. Riigipoolne toetus on siiski püsinud stabiilsem.

“Enam ei osta kolm-neli eksemplari, ostame enamasti ühe. Oleme väga miinimumseisus. Eks see kõik kajastub järjekordades. Mõnel raamatul on 40 inimest järjekorras,” lausus Kaili Õunapuu-Seidelberg. “Üks proua ütles - õnneks humoorikalt- , et eks ta ootab raamatu ära – kui ta selleks ajaks surnud pole,” mainis Tiina Kriisa. “Kui inimesel kaob harjumus raamatukogus käia ja tekib teadmine, et siit ei saagi midagi, siis seda on ka aegade paranedes väga raske muuta,” arvas ta.

“Selge on see, et kui raamatukokku ei jõua tänapäevased võimalused – on need siis arvutid, tavalised ja e-raamatud, plaadid, videofilmid, siis me ei saagi eeldada, et noor siia tuleks. Kui ta ei leia raamatukogust vajalikku teavikut, ei tule ta siia võib-olla 20 aastat. Ja siis oleme riiklikul tasandil kurvad ja õnnetud ning võtame sõna, et noored ei loe, lapsed loevad aina vähem ja ei tule raamatukokku. Sellest, et siin on toredad ja head tädid, on vähe, raamatukogu peab olema võimeline koolitama ja õpetama orienteeruma tõeste andmebaaside hulgas. Aga meie arvutid on sellised, et  meile ei ole võimalik õpetki teha, rääkimata sellest, et olla nüüdisaegne infokeskus. Tahe on, aga vahenditest jääb väheks,” arutles Õie Tammissaar.

Tagasi üles