Viimased eestlased

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Urmas Nõmmik.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Olen elu jooksul korduvalt mõtelnud äärmuslikke mõtteid. Need aitavad prioriteete seada. Sinna sekka on kuulunud ka selline: aga mis saab siis, kui just mina peaksin olema kõige viimane inimene maa peal?

Sealjuures selline, kelle ülesandeks on jäädvustada inimkonna teadmistest ja olemusest nii palju kui võimalik. Ehmatades tuletan meelde Vana-Lähis-Ida nimekirjatarkust – savitahvleid nelja aastatuhande tagant, millesse kiilutatud nimekirjad kõige teadaoleva ja praeguseks juba kadunu kohta. Kas suudaksin ligilähedaseltki midagi sellist jäädvustada?

Sarnaselt olen mõtelnud ka, et kui oleksin absoluutselt viimane eestlane, kes peaks jäädvustama kõik, mida eesti keele, kultuuri, ajaloo kohta tean, siis mida suudaksin meenutada. Kas kataks see murdosagi eesti kultuurist? Kas minu tõlgendus eesti kultuurist oleks üldse ühildatav suurema osa eestlaste omaga? Nii võib ju lõpuks vajuda aukartuse sohu teadmise ja mõistmise väljakutsete kõrvetavas valguses. Aga võib mõtelda ka teistpidi, näiteks leida motivatsioon keele ja kultuuri, ajaloo ja eestlaseks või üldse inimeseks olemise mõtestamiseks. Silmad avanevad, loen, õpin, näen, reflekteerin, muutun osaks keele- ja kultuurimälust.

Tagasi üles