Alo Mattiisen ja Jüri Leesment lõid 1987. aastal ühislaulu “Ei ole üksi ükski maa”, mis kõneleb Eesti ühtsusest fosforiidisõjas, sest tol ajal Nõukogude Liitu kuulunud Eesti idapoolseimat niigi räsitud rajooni ähvardas totaalne üleskaevamine.
Ei ole üksi ükski maa?
16. juuni 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuel ärkamisajal peaaegu hümni staatusesse tõusnud loos esitas iga maakonda kirjeldavad read eri laulja, toonased Eesti tippartistid.
Esimest korda kõlas “Ei ole üksi ükski maa” 1987. aasta mais telesaates “Noortestuudio pärastlõuna”. Hiljem jõudis see lugu isegi laulupeo repertuaari.
Nüüd, 31 aastat hiljem, purskab Tartumaal elav Tabivere elanik ajakirjanikule, et viidagu see puidurafineerimistehas parem Ida-Virumaale, peaasi, et tema õue alla ei tulda.
Nõnda on see paljude asjadega: tuulikud, raudteed, maanteed, sillad, tehased … Keegi ei taha neid enda juurde, kuigi nende vajadusest saadakse isegi aru.
See vastuseis on inimlikult arusaadav, kuid konkreetse Tabivere elaniku suhtumine näitab hoopis midagi muud. See näitab, et Ida-Virumaad ei peetagi justkui õigeks Eestiks, et ollakse sellest juba nagu loobutud.
Tõsi, on üks erand. Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum, kes Tallinna-keskses Eesti ajakirjanduses hiljuti ekslikult Lääne-Nigula vallavanemaks tembeldati, kutsub kurikuulsat tehast jätkuvalt Virumaale Kunda kanti, kus suurt rahva vastuseisu kartma ei pidavat. “Eks ikka tahetakse kõige paremat, aga vahel tuleb elus süüa maasikat, mis pole üleni punane, vaid üks pool on valge,” oli Vallbaum lüüriline.
Kuigi ma pole selles kindel, et vastu ei hakata, on ettevõtjast vallavanema loogika lihtne: tehas loob kohalikele inimestele hädavajalikke töökohti ning seal kandis ollakse tööstusega juba harjunud. Vastupidiselt tartumaalastele ja tartlastele, kes kulgeks heade mõtete linnas paadikesega niisama mööda Emajõge või võitleks õiguse eest Pirogovi pargis õlut libistada.
Nii mõtlebki Tabivere elanik: viige see tehas Ida-Virumaale, seal ei hakka keegi õiendama, seal on venelased musta töö tegemise ja saastunud loodusega harjunud.
Just sellise üsna levinud väärsuhtumisega tõmmataksegi üks osa Eestist lihtsa liigutusega maha, sest eemalt vaadates polegi Ida-Virumaal midagi peale kaevanduste ja tehaste. Kalduvus Ida-Virumaad muust Eestist lahti lõigata on ohtlik ja vastik.
Idavirulased ise aga poevad kasvõi nahast välja, et tõestada vastupidist. Kohati üsna õnnestunult. Vastavaid samme astutakse. Sügisel kolib isegi president Kaljulaid mõneks ajaks oma institutsiooni Narva, aga kõik see on kuidagi kunstlik.
Sealse kandi ahvatlevaid turismiobjekte, spaasid ja looduskauneid paiku soovitan julgelt külastada ka teiste maakondade ja isegi pealinna elanikel.
Kui muidu ei saa, siis meenutatagu seda eelmainitud Mattiiseni-Leesmendi pateetilist laulu, kus refräänis kõlavad sellised read: “Teab loodus vaid, teab isamaa – / meil tuleb üksteist aidata … / Ei ole üksi ükski maa, / ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!”
Suvel 30 aastat tagasi lauldi seda Tartu Raekoja platsil, kus esireas lehvitasid käsi noored, kelle kollastele särkidele oli kirjutatud “Fosforiiti? Ei, tänan!”.