Repliik: ümmargune null

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Poe kassas istub ontlik tore meesterahvas. Naeratab mõnusalt. Suundun tema poole – sellise varahommikuse särasilma juures soovin teha oma ostud.

Piiks piiksu järel laseb ta kaupa kassast läbi. Näoilme ei muutu hetkekski. Ootan tervitust, aga seda ei tule. Ta ei räägi minuga üldse. Nagu oleks keele alla neelanud. Emotsionaalse inimesena ütlen ise esimesena tere. Kuulen teda vastavat õhkõrna tervitusega. Hea küll. Las jääb, valin järgmisel korral teise kassa. Kaupluse.

Suundun kohvikusse ja tellin mitu portsu süüa – muist siin ja muist kaasavõtmiseks. Noor, isegi lapseohtu neiu, ilmselt praktikant, toob valitu lauda. Vaikib. Ei suhtle ... mitte üldse kohe. Tere, palun, aitäh. Vaatan talle otse silma, aga ta ei ütle midagi. Püüan teisiti, viskan veidi kohmaka nalja, et ise soojusega tema päeva helgi päikest tuua. Korra vist muigab. Võibolla ka mitte. Kujutasin ehk ette.