Siis kandsin valget pluusi ...

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Ja satsidega sitsiseelikut, sa veini pakkusid, ma jõingi otse kruusist ja itsitasin ülemeelikult. Nii kirjeldab koolilõpumeeleolu Virumaa laulik Virve Osila. On jälle koolide lõpetamise aeg. Igal põlvkonnal on see omamoodi, aga midagi on selles ka igikestvat.

Minul oli pärast keskkooli lõpetamist tunne, et maailm on alles noor, et kõik on veel ees ja võimalik ning inimesed, keda ma armastan ja kellest hoolin, elavad igavesti. Kui miski lõpeb, siis miski ka algab. Sel kevadel antakse teile, head lõpetajad, palju soovitusi edaspidiseks. Need ununevad kiiresti, ja ongi hea. Mitte keegi ei õpi teiste vigadest, ikka ainult omadest, kui sedagi.

Teie hakkate elama maailmas, mis muutub juba lähiajal tundmatuseni, ja edu võtmed on nende käes, kes tehnoloogiakeskses maailmas paremini orienteeruvad. Ehk näete selle ära, kuidas värske tervislik toit kasvab linnade siseruumides mitmekorruselistel riiulitel päevavalguslampide all ja on eheda maitsega. Saate kõike ise proovida ja teie võimalusi ei piira ei riskid ega reaalsuse ahelad. Saate lennata majade kohal olevatel imelistel tänavatel. Te ei pea enam Bali saarele kohale sõitma, vaid piisab sellest, kui panete prillid ninale, klapid pähe ja istute oma kodus võrkkiiges. Teie läheduses loksub laine ja teid ümbritseb imeline loodus. Kõik on nagu päris. Te peate olema valmis esimeseks isiklikuks suhteks robotiga. Mina ei vastuta, et nii ka juhtub, aga nõnda need IT-gurud räägivad.