Püssirohusarv Eestlased ja nende asjad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vanaaegne püssirohusarv.

FOTO: Marianne Loorents

Valdav osa Eesti talumeestest käis metsas jahil. Aastate eest ei teadnud keegi padrunitest midagi ja püssi tuli küttimise käigus ise laadida. Püssirohtu kanti kaasas loomasarvest püssirohusarvega, kust seda oli mugav püssitorusse valada.

Sarve jämedamal otsal käis peal eemaldatav kate, sarve peenem ots suleti pisikese puupunniga. “Võtsid punni eest, pistsid sarve otsa püssitorusse ja lasksid püssirohul voolata,” kirjeldas Väike-Maarja külje all asuva Tisleri talu peremees Hanno Tamm püssirohusarve kasutamist.

Püssirohi, mis tulirelvade kasutamisele aluse pani, on pärit Hiinast. Umbes aastal 850 tegid Hiina alkeemikud katseid kemikaalidega, lootes leida elueliksiiri, kuid avastasid hoopis püssirohu valmistamise saladuse.

Algne püssirohi koosnes kolmest komponendist: salpeetrist ehk kaaliumnitraadist, puusöest ja väävlist. Kaaliumnitraat annab põlemisreaktsiooniks vajaliku hapniku ning tagab reaktsiooni kiire toimumise, süsi ja väävel on aga kütuseks. Euroopasse jõudis püssirohi 13. sajandi keskel.

Väidetavalt tunti aga sarnase koostisega pulbreid, mis sisaldasid salpeetrit, ka juba 7. sajandil Bütsantsis. Hiinas oli püssirohi esialgu kasutusel meditsiinis ja ilutulestiku tegemisel. Relvana kasutasid püssirohtu hiinlased 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.

    Tagasi üles