Kolumn: Antonio Vivaldi “Ma nutan”

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kairi Kroon

FOTO: Erakogu

Olen alati oodanud kevadet ja suve, et hing saaks pidutseda koos loodusega tema tärkamise ootuses. Iga kord on see hingepidu omamoodi.

Tänavu on olnud väga kuum ja kuiv ilm. Kuulsin raadiost, et siiliperedele võiks joogivett aeda panna. Otsisin kapist paar kaussi, viisin koduaeda puuriida taha varju, sättisin neile kivid ääre alla, et siilike käppi toetades kaussi ümber ei ajaks, ning valasin vee sisse. Süda jäi rahule, et sain aidata. Ühel päeval olin segaduses, kui aknast vaadates nägin, kuidas varesed parves kisavad ja maas ühte abitut linnukest nokivad, togivad või kaitsevad. Ei saanudki aru, mis see täpsemalt toimus. Läksin õue, et aidata, ja varesed piidlesid mind. Linnupoeg sai kõnniteel oleva lilleampli alla peitu pugeda ja mu hing oli veidi rahunenud. Tean küll, et loodus teeb omad korrektuurid ja nõrgemad kaotavad, aga ikkagi on kahju, kui haprale hingele haiget tehakse.

Haiget on hing palju saanud tänavu uudiseid lugedes. Sageli avastan ennast mõttelt, et kuhu selle elu tungleva puu umbrohuväädid kasvada jõuavad. Umbrohuväädiks nimetaksin inimolendit, kes Harjumaal sel kevadel karule autoga otsa sõitis ning mõmmi samasse teepervele piinavatesse valudesse surema jättis, andmata juhtunust teada nagu kord ja kohus. Kus on halastus, inimlikkus, kaastunne?

Tagasi üles