Iidne suvepüha – jaanipäev – oli vanade eestlaste aasta tähtsaim püha. Jaanilaupäeval käidi saunas ja tingimata korrastati surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli. Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega.
Tellijale
Osa jaanirituaale on püsinud sajandeid
/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
22. juuni 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eestis piirkonniti erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud ka leedutuleks. 19. sajandi teisest poolest alates oli kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja paberlaternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kaskesid nimetati jaanikaskedeks. Peale lõkkeplatsi ehiti kaskedega ka tube nagu suvistepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poisi toodud kask oli staatuse sümbol – see näitas, et neiut oli tähele pandud.