Mõte: pill meid toidab, kannel katab

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

"Pill ei toida peret, kannel ei kata kedagi," ütleb eesti vanasõna. Agraarse vaesuse tingimustes (kui kasutada Kai Laitineni "Soome kirjanduse ajaloost" laenatud väljendit) tuli maarahval varavalgest hilisõhtuni leivakääru nimel tööd rügada.

Intellektuaalomandi õiguskaitse oli lapsekingades, nii et heal juhul sai pillimees polka või labajala eest tasuta kannutäie õlut. Tänapäeval on meie rahvas jõukam kui kunagi varem ja kultuurkapitali abiga saab isegi muusikast ära elada, kui teha seda kõrgel tasemel.

Minu kümneaastane tütar on juba aasta aega Rakvere muusikakoolis õpetaja Jaanus Väljaotsa käe all kandlemängu õppinud. Ma ei tea, kuhu ta muusikas välja jõuab – võibolla sõrmitseb kunagi Viini Staatsoperi või Milano La Scala orkestris harfi või kirjutab ise keelpillikontserte. Igal juhul on ta juba praegu palju kaugemal kui mina, kes ma puhun oma lõbuks lihtsaid plokkflöödilugusid.