Neljapäeval keeras ilm sajule ja nagu hakkas nutma taevas, nii muutusid kurvaks ja mõtlemapanevaks ka Baltoscandali etendused. Vähemalt osa neist.
Vastikud idaeurooplased (1)
6. juuli 2018, 08:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaalt kohale sõitnud lavastaja Joris Lacoste tõi publiku ette kolmanda osa tsüklist "Choral suites", kus kaks artisti "laulavad" 26 "laulu" 24 Euroopa Liidu ametlikus keeles.
"Lauludeks" on aga näiteks reklaam Küprose kodakondsuse võtmiseks, poliitiku valimiseelne kihutuskõne, politsei poolt kinni peetud mehe palved, kerjuse anumine, noore naise videoblogist võetud jutt edukast osturetkest jne, jne. Natuke naljakas, aga kui süvenema hakata, siis kohutavalt kurb.
Ühelt poolt muudab kurvaks see, kuidas me sõnadega ümber käime ja millist jama me tegelikult suust välja ajame, teisalt aga see, millisena paistab Ida-Euroopa prantslaste poolt vaadatuna.
Tšehhi keeles esitati metroos juua anuva kerjuse tekst, läti keeles raadio saatejuhi pilakõne prostituudile, poola keeles laste esitatud nõukogulikult ülinõme luuletus (mis, tõsi küll, rääkis pisut värskematest sündmustest, kui selle vormi järgi eeldada oleks võinud), eesti keeles aga politsei poolt kinni peetud mehe palved koer ära kutsuda.
Lääs on poliitika, reklaam, kaubandus, ida aga vaesus, roppused, viletsus. Tõele au andes tuleb tunnistada, et kõik "lauldud" tekstid olid ülinõmedad. Aga see muutis asja vähemalt naljakaks.
Müts maha laval olnud Bianca Jannuzzi ja Laurent Deleuili ees, kes olid pähe õppinud kohati päris pikki tekstijuppe keeltes, mida nad ilmselgelt ei valda. Ja veel nii, et esitus tundus üpriski aktsendivaba. Kõige raskem oli ehk soome keelega. Ning üllatav on see, et eesti keeles kõlas kõige ebaloomulikumalt sõna "tegite", see-eest väljendiga "võta ära" sai Bianca Jannuzzi päris kenasti hakkama.
Edasi läks aga veel kurvemaks. Siis, kui juba korralikult sadama hakkas. Kanadast pärit ungari juurtega ja Suurbritannias elav Deborah Pearson tõi lavastuses "History, History, History" vaatajate ette oma vanaisa, aga ka ungari rahva (ja laiemas plaanis kogu Ida-Euroopa) kurva loo.
Jalgpalli MM-i ajale sobilikult oli lavastuse keskmes vana mustvalge jalgpallikomöödia "A csodacsatár", mis räägib pisisulist, kes aetakse segamini maailma läbi aegade ühe parima jalgpalluri Ferenc Puskasega ja kes satub seetõttu mängima väljamõeldud riigi Footballia koondisesse.
Film pidi esilinastuma 4. novembril 1956 Budapesti kinos Corvin, kuid samal päeval sisenesid linna Nõukogude tankid ja kinos asus ülestõusnute staap.
Peaosa, pisisuli mängib filmis aga Deborah Pearsoni vanaisa Imre Pongracz, kes oli sel ajal Ungaris tuntud filmistaar.
Ekraanil jookseb film, alguses õige tõlkega. Deborah Pearson kommenteerib, filosofeerib ajast ja ruumist, sellest, miks me oleme just siin ja just praegu ja kuidas olnud sündmustel selles oma osa on.
Siis läheb tõlge käest ära ja film on justkui sellest, kuidas tehakse filmi. Ning lugu muutub nukramaks, ehkki Pearson esitab seda ülimalt helgelt. Ja otsekui sidemena eelmise õhtuga on ka selles lavastuses tegev autori vanaema, sedapuhku pildi ja helilindi vahendusel.
"Iga väike lugu on osa millestki suuremast," meenutab Deborah Pearson. Just see mõte jääb kõrvade vahele tiksuma, kui kinosaalist nutva taeva alla astud. Ning palju ei puudu sellest, et isegi mõni pisar poetada.