Kaemus: suure sõnumiga lühikesed lood

VAT teater asub rahvusraamatukogus.

FOTO: Vallo Kepp

Meie teatrilembus kestab aasta ringi. Olukord paistab muretu. Kes hoolitseb selle eest, et tendents ei vaibuks? VAT Teater, Väike Akadeemiline Teater, kes kasvas välja Tudengiteatrist, sai möödunud aastal 30-aastaseks. Otsustasin seda teatrit pisut uurida ning sain kutse noortelavastuse “#kaotamindära” läbimängu vaatama.

Kuna VAT Teatri etendused algavad kell 18 ning lõppevad alati enne rahvusraamatukogu sulgemist, jõuab kodulinna sõitmiseks kenasti viimasele sõidukile. Saalis ootas läbimängu hulk koolinoori. Tutvusin kiirelt flaieriga, et aimu saada, mida olen vaatama sattunud. Lavastaja on Helen Rekkor, näidendi autor Kristiina Jalasto.

Läbimäng algas. Lavastus oli paeluv, teemad taas päevakajalised, valusad, aga tasakaalus elus ettetuleva helgusega. Välja tormata ei tahtnud ja aplaus vabastas pinge õlgades, sest tund ja kakskümmend minutit minu elust olid asjalikult täidetud. Kontsentreeritud ja energilise lavastuse käigus rullus lahti saladuslik lugu, mille aluseks oli hoiatus veebideemonite eest.

Etendusele järgnes arutelu. Noored väljendasid konstruktiivselt, mis meeldis, mis arusaamatuks jäi. Tehti tähelepanekuid, kritiseeriti kasutatud väljendeid ning vaeti tegelaste käitumise tõepärasust. Südame tegi soojaks arvamus kahe laval nähtud ematüübi kohta. Ootasin tormilist kriitikat, aga lapsed olid hoopis arusaajad ning väitsid, et neil emadel oli ju ka raske elu, mõistsid ja tundsid neile kaasa. Me ikka alahindame oma järelkasvu empaatiavõimet. Või on see ainult minu probleem?

Lavastus “#kaotamindära” on omasuguste seerias viies. Rakveres on varem külas käidud ka etendusega “Netis sündinud”. Selline pühendumine noorele vaatajale näitab VAT Teatri hoolimist. Teater, kes ei kaota oma publikut ära.

Tagasi üles