Julguse ja rõõmu gala

Marju Lina
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Gala” paljunäoline tantsurühm võitis publiku poolehoiu kibekiiresti.
“Gala” paljunäoline tantsurühm võitis publiku poolehoiu kibekiiresti. Foto: Gabriela Liivamägi

Jérôme Beli, pariislasest koreograafi lavastus “Gala” andis Baltoscandalil esimesena tuld. Teatri suur saal oli kolmapäeval publikust tulvil, elevil ilmed kõnelesid ootusest, kavas kirjas olnu lubas midagi ebatavalist: esinevad kohalikud inimesed.

Teater võib olla kullatud palee või üksik tool murul. Teater määrdunud seintega kambris ei pea olema kehvem kui loožidega palistatud ooperisaalis. Pildid ekraanil vaheldusid hauavaikuses ja harjutasid publikut mõttega: ei ole üks halvem kui teine, üks ainult erineb teisest.

Täpselt see ongi “Gala” sõnum. Kakskümmend meie oma kohalikku hoolikalt valitud inimest, pisikesest tüdrukust eaka prouani, kehakast härrast piitspeene neiuni, professionaalsest tantsijast erivajadusega inimlapseni ja koguni daam ratastoolis, tantsivad laval üksteise järel ja koos, igaüks just nii, nagu ta oskab. Balletti? Palun! Valssi? Mi­chael Jacksonit? Süvenenult, pisut kramplikult, elegantselt hooletult, aga igatahes rõõmuga. Vaata mind! Vaata mind, mina ka! Ma oskan ka, vaata! Ning äkitselt on võimatu mõista, kas inimene laval demonstreerib tantsu või tants inimest. Lava pühadus puruneb ja järele jääb uljuse ja vabaduse virvarr.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles