Külastasin eelmisel nädalal koos tsiklimeestega Venemaad, sõites kahekümne mootorratturi järel saateautos umbes 3000 kilomeetrit Velikije Luki kaudu Moskvani ja Peterburi kaudu tagasi. Kuigi ma pole enda arvates russofoobide nimekirjas, painasid mind ette siiski teatud kartused. Äkki pannakse kinni, et agendi vastu välja vahetada, oli üks absurdsemaid väärmõtteid.
Rahustas teadmine, et kuna praegu toimub Venemaal jalgpalli MM, on seal välismaalasi ja eriti tähtsaid välismaalasi küll ja veel.
Tegelikkuses polnudki muidugi mingit hirmu vaja tunda, piiri peal läks ludinal (kokku vaid paar tundi) ja isegi ükski politseinik ei hakanud tsiklikampa kinni pidama, kuigi võis arvata, et kiirus ei olnud alati lubatu piires.
Mis aga õige pea pärast piiriületust tekkis, oli ülim rahulolu ja õnnetunne sellest, et minu isamaa Nõukogude Liidu koorma alt vabanenud on. Seda, et meie iseseisvust ei saa võtta iseenesestmõistetavana, teame ju ikka, aga ajas, olmes ja kultuuris tagasi minna ei soovitaks kellelegi.
Sealsamas näitab noor kaunis ema kirgliku õhinaga oma pisipõnnile üha suuremaid tankitorusid.
Muidugi, tavalised külainimesed, teenindajad ja vastutulijad on väga sõbralikud ning kaasaelavad. Pildistati motikaid, küsiti elu järele, kirjeldati enda elu ja taheti külla tulla. Aga see külade tänavapilt on kohati arusaamatu: sinisest plekist aiad, kollased gaasitorud jooksmas üle õunapuude, kõikjal kõrguv karuputk ja rohi, mis pole kunagi niidukit näinud ...
Üks, mis on omane igale venelasele, kaasa arvatud praeguse põlvkonna omadele, on militarismilembus. Nägite, jalgpalli MM-il, kui Venemaa ründeäss Artjom Dzjuba Hispaania vastu värava lõi, jooksis ta tribüüni ette, kus istus Medvedev, ja andis soldatina au. Just selline mentaliteet valitsebki kõikjal. Ja nad ei häbene, vastupidi, nad lausa presenteerivad seda uhkusega. Isegi suure väetisetehase muidu nüüdisaegses muuseumis on kaugeid lahinguid meenutav punanurgake. Moskva-lähedases tankimuuseumis on ühe kaitsevärvi burgeriputka peale kirjutatud otse ja selgelt “Vene armee – see on elustiil“.
Sealsamas näitab noor kaunis ema kirgliku õhinaga oma pisipõnnile üha suuremaid ja suuremaid tankitorusid.
Kõikjal teede ääres näeb monumente: katjuuša, lennuk, tank, suurtükk, sõduri kuju või lihtsalt Lenin. Seal põlevad igavesed tuled ja lilled ei jõua närtsida. See on nende elu ja seda tuleb austada, kui tahad venelastega hästi läbi saada.
Aga kõik see on ikkagi üsna hirmuäratav, kui mõelda, et nad elavad siinsamas meie naabruses. Velikije Lukis, kus on lahingus elu jätnud ka hulk eesti soost sõjamehi, tuli kohalik pensionär Alesander Petin ühe tsikli sabas sinimustvalget lippu nähes meie juurde ja ütles: “Mehed, te ei tohi siit linnast enne ära minna, kui olete näinud vennashauda.”
Velikije Lukis peetakse eestlastest lugu. Ja mitte ainult sellepärast, et omal ajal käisid meie ärimehed seal liha müümas.