Tantsuga läbi elu: Maie Tamme 100 aastat

Anette Mai Samolberg
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maie Tamm on liikunud tantsuga läbi elu.
Maie Tamm on liikunud tantsuga läbi elu. Foto: Marianne Loorents

Viis kuud tuleb särtsakal, nutikal ja elust mõnu tundval Maie Tammel veel oodata, et tähistada erilist juubelit, mida saavad pühitseda väljavalitud. Kolmekohalise arvu täitumist oma elus soovib ta pühitseda sajaga ning ka mõne tantsusammuga, kui vaid puus lubaks.

Maie Tamm räägib, et elus on kõige tähtsam usaldus. Sellest pole ta enda sõnutsi pääsenud ka tööl. “Kui tööaeg lõppes ja ülem läks ära, siis rahakott jäi minu valvata,” meenutab vanaproua. Maie pidi omal ajal rinda pistma bandiitidega, koguni mitmel korral. Esimest korda juhtus see tal tööpostil olles. Postkontor oli koht, kus leidus palju raha, kuna kõikide kaupluste raha viidi sinna, ning tegu polnud sandikopikatega, vaid suurte summadega.

“Meil oli tööaeg läbi, aga me ei pannud ust kunagi lukku, sest meid ei käinud keegi tülitamas. Üks õhtu tuleb uksest sisse härrasmees pikas mustas mantlis ja must kaabu peas. Kontor oli juba küll kinni, kuid tal pidi pakiline mure olema, seega ma palusin tal natuke oodata, seni kuni teen posti valmis, kuna postirong oli kohe-kohe tulemas. Asjad tehtud, läksin küsima, mis ta soovib. Tema tahab postmarki, aga mul oli see kassa madalal, kus mul postmargid olid. Kummardasin, ja kui tulin üles, siis oli püss mul nina all ning härrasmees ütles, et on bandiit. Hakkas küsima, et kus raha on, ja ma ütlesin, et meil ei ole raha,” räägib Maie juhtunust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles