Punk on olnud eesti kultuuri pärisosa
Kultuuriministri tervitusläkitus pungipeol 11. juunil

Sõbrad, nädala pärast esineb Järvakandis John Lydon, keda maailma progressiivne üldsus tunneb Johnny Rotteni nime all.


Kui Johnny täna siin oleks, siis tõenäoliselt oleks ta sõnatu. Päris kindlasti ei osanud ta uneski näha, et tema “Anarchy in the U.K.”d laulab põlvkondadevaheline mitmetuhandepealine koor mitmehäälselt. See on äge!


Kui keegi oleks öelnud 25 aastat tagasi, et Eestis toimub esimene punk laulupidu, kus kõrvuti esitavad Sex Pistolsi surematut loomingut linnapea, riigiteatri kunstiline juht ja politseinikud, siis oleks seda peetud küüniliseks naljaks. Ometigi tehti see 2008 ära siinsamas vallimäel. Taas tegid eestlased ajalugu.
Aga punk on meil veres. Mäletate filmist “Viimne reliikvia” punkarite koori, kes võimsal häälel kuulutas: “Mõisad põlevad, saksad surevad.” Millegipärast nimetati seda siis sotsialistlikuks realismiks.


Fr. R. Kreutzwaldi kogutud “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kinnitavad pungi ja punkarite olemasolu ja elujõudu siin maal juba kaugelt enne ristisõdalaste saabumist.
Veljo Tormise kogutud muusikapärand tõestab samuti, et punk ei ole mitte mingi brittide leiutis, vaid ta on olnud aastasadu eesti kultuuri pärisosa. Meenutame kas või “Naisetapulaulu” “Eesti ballaadidest”. Kui juba Hemingway kirjutas, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane, kes püüab raha laenata, siis on ka seletatav, kuidas see kultuurivool levis Lääne-Euroopasse.
Jätkugu lauljatel häält, korraldajatel jaksu ja kõrtsmikel õlut! Meie reliikvia on vabadus!

 

Tagasi üles
Back