Veera Treimann: “Kingsepaamet on mu leivaks olnud terve elu”

Anette Mai Samolberg
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kingsepa ametist Veera väsinud ei ole ning õhtuti ei jõua ta järgmist tööpäeva ära oodata, et tuttavaid kliente taas näha ja nende kingi parandada.
Kingsepa ametist Veera väsinud ei ole ning õhtuti ei jõua ta järgmist tööpäeva ära oodata, et tuttavaid kliente taas näha ja nende kingi parandada. Foto: Kasper Mäe

Pea nelikümmend aastat üht ametit pidanud ning poole sellest ajast ühes kohas töötanud Veera ei plaani veel kingsepatööriistu nurka visata. Püsikliendid soovib ta kunagi kohvilegi kutsuda, et juttu puhuda.

Rakveres kingseppa vaja? Pole kahtlustki, pea iga rakverlane ning kaugemaltki tulija teab Veera Treimanni, kes paikab katkised käimad ning ajab sekka törtsu mõnusat juttugi.

Kingsepana töötamine pole ägedal naisel aga alati mõttes olnud. Väiksena tahtis ta hoopis kokaks saada ning 16-aastaselt, kui vajalikud koolid olid lõpetatud, seadiski ta koos oma sõbrannaga sammud Tallinna poole, et seal kokakooli minna. Kohale jõudnud, said nad aga teada, et kõik kohad on järgmiseks õppeaastaks täis. Kokaks õppima küll enam ei saanud, aga kuulutus seinal teatas, et kingsepa õpipoistele kohti jagub. “Me irvitasime mis hirmus. Läksime proovisime ja saime sisse,” räägib Veera.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles