Head gümnaasiumilõpetajad!
Lahkumise eel ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. augustil möödub 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Teie täiendate nüüd seda vabas Eestis sündinute põlvkonda, kelle otsustest ja valikutest hakkab sõltuma, mis meie riigist ja rahvast tulevikus edasi saab.
Avatud ühiskonnas on valikuvõimalused avarad ja need ei piirdu sugugi ainult Eestiga, lisandunud on arvestatavalt ka rahvusvaheline mõõde. Seda nii õppimiseks, töötamiseks kui ka elamiseks.
Küllap olete juba uurinud erinevaid võimalusi, ehk ka vanemate ja sõpradega arutanud, mida edasi teha. Valikud on ju tegelikult lihtsad, aga ometi keerulised ja mõnikord otsustavadki.
Kas minna kohe edasi õppima või leida mingi töö ja teenida raha. Või hoopis rännata enne natuke maailmas ringi.
Mida õppida? Kas teha valik meeldivuse järgi või kaalutleda, milline eriala võiks tulevikus kõige paksema leivatüki lauale tuua?
Kas õppida Eestis või üritada sisse saada kuhugi välismaa õppeasutusse, õppida seal ja rahvusvahelise kogemuse saamise eesmärgil mõneks ajaks jäädagi tööle välismaale. Aga tulla siis ikka tagasi ja anda oma panus Eesti arengusse.
Kõik need on igati tervitatavad valikud, mille puhul tahan teile ainult edu ja õnne soovida.
Aga kahjuks kuuleb üha sagedamini lugusid sellest, kuidas Eesti inimesed, eriti just noored, pühivad kodumaa tolmu lõplikult jalgadelt ja seavad oma elu sisse kuskil soojal maal või siis mõnes kõrgema elatustasemega riigis.
Loovad seal perekonna ja kodu ning ei mõtlegi Eestisse tagasi tulla. Käivad veel ainult aeg-ajalt oma vanematel ja sõpradel Eestis külas, päikesepruunid lapsed käevangus kilkamas ja püüdlikult mõne sõna eesti keelt tonkav abikaasa sõbralikult kõrval naeratamas.
Lugesin mõni aeg tagasi Arterist, kuidas teievanune Eesti noor, kes lõpetas äsja rahvusvahelise kooli Tais, tunnistas, et tema oma tulevikku Eestiga ei seo, sest maailmas on nii palju toredaid inimesi ja paiku elamiseks ning temal pole tahtmist Eestis lumes tatsata.
Tuleb tõdeda, et sellist Eestist ära parema elu peale saamise ihalust on noorte hulgas märgata kahjuks palju.
Meenub, et ühes uuringus oli märgatav osa noori valmis loobuma tulevikus isegi eesti keelest, kui selle hinnaks oleks olnud hea töökoht ja suur palk välismaal. Miks see nii on? Kas see on tänase avatud tarbimismaailma üldine trend, mida peetaksegi normaalseks käitumismudeliks?
Aga kes siis Eesti elu paremaks teeb? Kas keegi peaks selle meile kandikul kätte tooma?
Kelle jaoks meie eelkäijad omariikluse siis üldse välja võitlesid?
Kallid noored, ma ei tea, mida mõtlete teie täna, millised on teie unistused tulevikust ja arusaamised õnnest. Aga mul oli võimalus teada saada, mida mõtlesid teievanused noored siis, kui nad lõpetasid varsti 100aastaseks saava Rakvere gümnaasiumi sellel ajal, kui iseseisvat Eesti riiki oli jõutud üles ehitada umbes sama kaua kui nüüd teie lõpetamisel taasiseseisvunud Eesti riiki.
Rakvere gümnaasiumi õpilaskonna ajakirjas Tunglakandjad maikuus 1940 on kirjas abiturientide ühisavaldus gümnaasiumi lõpetamise eel.
“Veel mõni näputäis nädalaid ja siis jõuabki kätte päev, millal viimast korda võtame ette koolitee. Algab uus ajajärk meie elus – meie tegude ajajärk. Meie kõigi teotsemiste peaeesmärgiks on leida oma õnn.
Noortel on väga palju unistusi, mida soovitakse elus täita. Aga on teada, et elus paljud ilusad unistused purunevad, paljudki soovid jäävad täitmata või täitumata.
Kuid inimesed, kes on elus midagi korda saatnud, on võtnud sageli endale mingi kohustuse, mis on innustanud neid raskeil hetkil ja sundinud tegema pingutusi eesmärgile jõudmiseks.
Teisest küljest ei saa see inimene olla kunagi õnnelik, kes mõtleb ainuüksi endale. Teda seovad lugematud sidemed oma perekonna, rahva ja riigiga, kelle rõõmudest ja muredest ta saab oma osa.
On võimalik ühendada nii kohustus kui ka seotus eriti oma rahvaga selliselt, et võtame kohustuseks teenida oma rahvast ning väärtustada oma isiklik väike elu omaenda rahva suure eluga.
Olgu meie sihiks Eesti parem tulevik, meie eesmärgiks – jätta järgnevatele põlvedele Eesti ilusamana, kui ise oleme endale saanud.
Meie ainsaks suureks sooviks – anda kõik, mis meil on, oma rahva ning riigi teenistusse. Meie mõtete ja tegude ainsaks mõõdupuuks olgu oma rahva kasu, mis aga siiski ei tohi olla ostetud ülekohtuga teiste rahvaste vastu. Meie ei taha ainult oma õnne, vaid tahame meile kuuluvat osa rahva õnnest, mis õnnestab meid kõiki ning saab sedaviisi meie õnneks. Oleme noorus, kes on sündinud vabas Eestis, see tõstab veelgi meie kohustuste väärtust!
Nõnda siis, saagem õnnelikuks, kuid ainult oma rahva õnne läbi!”
Kodune kasvatus ja Rakvere gümnaasiumi tolleaegne õhustik ning isamaaline vaim olid aidanud välja kujuneda neil noortel just sellised väärtushinnangud, kus oma rahva ja riigi teenimine oli tähtsal kohal.
Et see nii tõesti oli, on jälgitav ka klassijuhatajate poolt lõpetajatele kaasa öeldud sõnadest läbi viimaste iseseisvusaastate.
Alati oli nendes pöördumistes noortele esile toodud oma maa, oma rahva ja oma riigi armastamise ja hoidmise olulisust.
Mulle tundub, et meie tänases, Nõukogude okupatsioonile järgnenud euroliidu avatud tarbimisühiskonnas on sellised omaaegsed põhiväärtused hakanud ühiskonnas tervikuna tasapisi tagaplaanile vajuma ja neid ei hinnatagi nii väga.
Aga oleks vaja.
Ehk aitaks see meil kõigil oma valikutes kurssi hoida.
Siht silme ees muutuks selgemaks ja puhtamaks.
Väheneks sahkerdamine oma rahva ja riigi rikkustega ning suureneks tahe panustada kodumaa arengusse.
Seepärast soovin ma teile, noored, et need aated ja hoiakud, mida kandsid endas teie eelkäijad neil kaugetel aegadel, leiaksid kindla koha ka teie südametes ja tunnetes.
Palju õnne teile, noored, gümnaasiumi lõpetamise puhul!