Praegu pole täpne SM diagnoosiga inimeste arv teada, kuid 1993. aastal avaldatud uuringu andmetel põdes siis seda haigust 60 inimest 100 000 elaniku kohta. Tänasel päeval arvame, et Eestis on umbes 1000-1200 inimest sclerosis multiplex’i (SM) diagnoosiga. Selle haigusega inimeste arvu suurenemise põhjuseks on eeskätt paranenud diagnostikavõimalused.
Kõige olulisemad on haigusnähud, mida inimesed ise märkavad. Kui inimesel kaebusi pole ja ta midagi ei tunne, siis SMi olla ei saa. Probleemide tekkel pöördutakse perearsti poole, kes suunab patsiendi neuroloogi vastuvõtule. Kui on pea- või seljaaju haiguse kahtlus, tehakse magnetresonantstomograafiline (MRT) uuring, kus SMile iseloomulikud kahjustuskolded ka näha on.
Arsti poole tasuks pöörduda igal juhul, kui tekivad terviseprobleemid, mida varem pole olnud. Ehk tasub meenutada, et mitte kõik haigused ei kulge valudega, seega tuleks tähelepanu pöörata ka käe-jala nõrkusele, udusele nägemisele ja muudele neuroloogilistele sümptomitele.
SMi eripäraks on ägenemiste ja remissioonidega kulg. See tähendab, et ilma põhjuseta ja ootamatult tekivad inimesel uued sümptomid või süvenevad vanad probleemid. Uued sümptomid kestavad kaks-kolm nädalat ja taanduvad siis iseenesest. Haiguse kulg on väga erinev. On patsiente, kellel haigus kulgeb väga healoomuliselt. Nendel ei kujune olulisi probleeme, ka ilma ravita, 20-30 aasta jooksul pärast haiguse avaldumist.
Varem valmistasid muret aktiivsema haigusega inimesed, kellel tekkisid sageli haiguse ägenemised. Just selle patsientide rühma jaoks on tänapäeval olemas ravi. Nüüdisaegse pideva raviga on võimalik haiguse ägenemisi ära hoida ning ka haiguse sümptomeid kontrolli all hoida. Selle raviga saavutame väga hea raviefekti umbes pooltel inimestel.
Eestis on haigekassa kompenseeritud esmavaliku ravimid - interferoonid ning kopaksooni. Mõlemad ravid on näidustatud SMi ägenemistega inimeste profülaktiliseks raviks. Kahjuks pole tänapäeval veel kuskil maailmas ravimeid, mis närvisüsteemi taastaks. Seega, nende ravimite foonil, piltilikult öeldes, midagi paremaks ei lähe, kuid haigus sageli stabiliseerub. Kahjuks on muidugi ka neid inimesi, kellel esimese valiku ravimid pole efektiivsed, ning just neile on olulised uued ravimid, mis Eestis praegu veel kättesaadavad pole, kuid läbirääkimised haigekassaga käivad, et ka need patsientidele kättesaadavaks muutuksid.