Paekivihaamer

Andres Pulver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paekivis nähakse rahva kivi staatust.
Paekivis nähakse rahva kivi staatust. Foto: Marianne Loorents

Paekivihaamer on väga vana tööriist, mis pole sajandite jooksul eriti muutunud. Pildil on haamer Väike-Maarja külje all oleva Tisleri talu aida seina taustal ja just sellise haamriga tahuti enam kui sada aastat tagasi seina läinud kive. Suure tõenäosusega tahuti üpris samalaadse riistaga ka keskajal kirikute ehitamiseks kasutatud paekivi.

Suur osa Eesti kultuurmaastikku ilmestavaid suurehitisi – kindlused, kirikud, lossid, tuulikud, vesiveskid – ning majandushooneid on püstitatud kõige odavamast kohalikust ehituskivist ehk paekivist just 13.–15. sajandil. Vanemad kirikud ehitati ka kindlusteks, kuhu vajadusel oleksid varjule mahtunud valitsejad koos varandusega mitte ainult välisvaenlase, vaid enam veel kohaliku rahva võimalike ülestõusude eest. Tolle aja primitiivset relvastust silmas pidades olid kõrged paksuseinalised kiviehitised vallutamatud. Paeehitistega ilmestus Eestimaa maastikuline kultuurikeskkond oluliselt.

Teine ulatuslik paekivi kasutusperiood algas 19. sajandi teisel poolel koos tööstuse kiire arenguga. Tallinna–Peterburi ja Tallinna–Riia raudtee rajamisega sündisid Kunda tsemendivabrik ja Tamsalu–Rakke lubjatootmise suurettevõtted. Tallinnasse ja Narva püstitati rida paest tööstusrajatisi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles