Armastuslaul. Rakvere bluus
Raipeluule
/nginx/o/2017/02/23/6368905t1h1531.jpg)
14. juuli 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
väikese linna vihmased tänavad
süda on natuke katki
aga armastab ikka: mõtlen kõik
ilusaks – mõttetud pophitid
hotellitelekanalil
ja hamburgeriputka
noored teenindajaplikad
ja kogu selle
ringitralliva teatrirahva
ja hakid ja harakad
väikese linna
vihmasil tänavail
kõnnin mööda surnuaiast
ja leian
enda sees ühe kalmistu
kuhu ma olen matnud
oma vanad armastused
see siin ei taha veel surra
ikka võitleb aga sa oled ta juba
surma mõistnud
ja tagasitulemist siit pole:
nagu vihm
ei lange maast täna
tagasi taevasse
ei lange meie sellesse
imelisse võlukunsti
mis kord oli me pärisosa
väikese linna vihmased tänavad
ja päikselised ja päikselumised
kandsid meid käsikäes kaugusse
me kadusime iseendil silmist
ja siis see läks
las ta siis läks
ega see ei tee vähem valu
see ei tee vähem valu sest
me saame sellest ju aru
me oleme ju
täiskasvanud inimesed
ikka ei tee vähem valu
päike lõikab teravalt
tumeda pilveserva alt
väikses vanas linnasüdames
vihm jääb hetkeks järgi
ainult seks
et mu sees edasi sadada
tumedalt hallilt
vaikselt ja pikalt