Kolumn: hädavajalik ventiil

Martin Pent.

FOTO: Erakogu

Kogu maailma tugitoole ootab peatselt taas ees nukker põli: inimesed jätavad need maha, telekad lülitatakse välja, jalgpall saab läbi. Nähtavasti kuluvad mõned päevad harjumaks tõsiasjaga, et uuesti tahab eluterve draama hakata päevadoosi otsima omaenese elust ja mitte õhtustest kemplustest jalgpallimurul, kuid niipea kui see lühike aklimatsioonietapp üle on elatud, ongi elu juba oma harjumuspärasesse rööpasse tagasi loksunud.

Küünikul on küllaga põhjust irvitada jalgpallipeo olemusliku absurdsuse üle: kakskümmend kaks täiskasvanud meest ajavad poolteise tunni vältel taga ühtainumast nahkkera ning lõpuks lahkuvad pooled neist õnnejoovastuses, samas kui teised poetavad pisaraid. Aga täpselt samavõrra õigustatud oleks küsida, mis siis selles õigupoolest nii naljakat või halba on.

Kogu näilise naeruväärsuse juures ei tasuks olla ei jalgpalli ega üleüldse spordi suhtes liialt ülekohtune. Näiteks leiame loomade käitumise uurimise suurkuju Konrad Lorenzi teosest “Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu” järgmised read: “[Sport] ei ava mitte ainult oivalist ventiili, mille kaudu saab välja lasta kuhjunud agressiooni selle jõhkraimate, enam individuaalsete ja egoistlike käitumisviiside kujul, vaid ta võimaldab täielikult välja elada selle kõrgemalt diferentseeritud erikujusid.” Võib ju nõustuda või mitte, kuid tähelepanu see mõte igatahes väärib.

    Loe ka neid

    Tagasi üles