Ameerika tootmiskvaliteedi ekspert William Edwards Deming on öelnud: “Õppimine ei ole kohustuslik ... ellujäämine samuti mitte.” Kas pole mitte praktiline lähenemine?
Kiivriga ja kiivrist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast mõningast arutlust mõistsin, et just nii elus ongi. Pelgalt seaduseandja tahtest ei piisa, et suurendada kiivri kasutajate hulka alla 16aastaste ratturite ja pisimopeedi juhtide seas. Soov ja tahe kaitsta enda elu, enda tervist peab tulema inimesest endast. Olgu see siis elu alalhoiu instinkt, väärtus või eesmärk omaette. Igatahes nentigem fakti, et kiiver ei ole selle sajandi avastus, juba antiikajal kanti lahingus peamiselt nahast või metallist kiivrit. Leidude ja joonistuste kaudu on lausa kindlaks tehtud, et kiivreid kasutati juba Mükeene ajajärgul. Ja uskuge mind, peamine eesmärk oli kaitsta elu ja tervist.
Hiljuti sattusin Vikerraadiost kuulama saadet, mis rääkis jalgratturitest ja liiklusohutusest. Teemakäsitluses osales üks Eesti tuntud jalgrattasportlane, kelle arvates ainult kiivri kandmisega liiklusohutust selles valdkonnas ei taga. Tõepoolest, kiiver on üks osa meetmetest, millega riske minimeerida. Selle kandmine vähendab oluliselt võimalikke liiklustraumasid ja traagilisi tagajärgi.
Kriimustused ja marrastused paranevad aja jooksul, halvemal juhul jäävad armid, käe- ja jalaluumurdude puhul saab abi tänapäeva meditsiinist. Paraku võivad peatrauma ning selle tagajärjed olla pöördumatud. Üsna sageli seisab liiklusõnnetuses surma saanud jalgratturi lahanguaktis lausa kantseliidimaiguga lauseosa, et jalgratturi surma põhjuseks on tömp pea-koljutrauma: peaaju põrutus ja koljupõhimiku murd; jalgrattur ei kandnud kiivrit …
Õnneks ei pidanud sellise sisuga dokumenti vormistama käesoleva aasta 20. juulil Narvas toimunud liiklusõnnetuse puhul, kus 12aastane laps sõitis ristmikule ning ei andnud teed sõidueesõigust omavale sõidukijuhile. Kahjuks ei suutnud juht kokkupõrget vältida ning toimunud õnnetuse tagajärjel sai laps peapõrutuse. Siinkohal ei ole ehk liigne märkida, et taas ei kasutatud kaitsekiivrit. Loodetavasti ei ole peapõrutuse tagajärjed rasked ning õige pea saab laps eakaaslastega suve edasi nautida.
Siinkohal küsin – miks meie, lastevanemad, anname endile õiguse kuritahtlikult käituda, saates lapse kaitsetult liiklusesse ellujäämiskursustele?
Head vanemad, nii tähtsa eesmärgi nagu järglaste kaitsmise nimel leitakse aega, raha ja võimalusi hankida oma lapsele selline kiiver, mis talle endale meeldib ning mida ta kannab ka siis, kui meie valvas pilk ei ole teda saatmas. Uskuge, need kulutused ei ole pooltki rõõmust, mida lapsed pakkuda võivad. Lisaks kutsun ka kõiki täiskasvanud rattureid kandma kiivrit, ikka enda elu ja tervise hüvanguks. Kiiver teeb tegijaks!