Teeehitus jõuab lõpuks Haljalani ning kui kõik see neli rida ja uhked mitmetasandilised euroristmikud valmis saavad, jõuab Tallinn meile ja meie pealinnale palju lähemale. Haljala vallas juba mõeldakse, kuidas siinset elukeskkonda atraktiivsemaks muuta ja pakkuda looduslähedast elu pealinlastele, kes jõuaks siit tööle kolmveerand tunniga.
Teisalt hoiab see läänevirumaalasigi rohkem kodukamara küljes kinni, sest mis mõtet on kuhugi Tallinna tõenäoliselt väärtusetu miljööga linnaosa magalasse elama kolida, kui pea sama ajaga jõuab vajadusel isegi tipptunnil siit mõnest kaunist kandist sealsesse kesklinna tööle.
Teisalt mõeldakse sellelegi, mida teeäärsetel omavalitsustel mööda kiirteed sõitvatele turistidele pakkuda on, et nad sileda asfaldi pealt ka maha keeraks. Haljala võiks vabalt müüa oma õlletehast, teha sinna õllemuuseumi, näidata inimestele, kuidas käib töö väikeses pruulikojas. Edasi jõutakse juba tuntud atraktsioonideni kuni mereni välja. Võsul pandi küll Georg Ots laulma ja Mikk Mikiver kõnelema, aga skulptuurid pingil istuvatest suurmeestest, kellega teeks koos pilti nii venelased, soomlased kui eestlased, on veel teostamata. Ega seda mõtet ometi maha pole maetud?
Aga tagasi teeehituse juurde. Teid ehitatakse palju, seda kogeb iga liikleja omal nahal. Võib-olla põhimaanteel oleva ühe mitmetasandilise ristmiku efekti kohapeal nii palju ei tunnetagi, kui sõites pikemaid vahemaid, kas või Tallinnast Narva. Või veelgi selgemalt näiteks Poolas pikki vahemaid sõites annab see tuntava ajalise võidu ja sõidumugavuse, kui ei pea iga ristmiku lähenedes kiirust alandama.
Olgu Euroopa Liit tänatud selle eest! Eriti teretulnud on kergliiklusteed, mis koos teeparendustega meie maanteede äärde kerkivad, lausa kilomeetrite viisi. Kui sealt Haljalast Rakvereni ka veel kergliiklustee saaks, hakkaks asi juba looma.