Möödunud aastal oli ühtse pindalatoetuse määr hektari kohta pisut alla 1300 krooni. Suuremate maatükkide korral on nii võimalik saada üsna kopsakas summa. Seetõttu pole Viru-Nigula juhtum, et maaomanik oma maalt võõra niidumasina leidis ja tema teadmata maalapile toetusetaotlus oli esitatud, sugugi harukordne.
Pindalatoetuste taotlemisel soodustab pettust asjaolu, et PRIA jaoks sobib ka maaomaniku suusõnaline nõusolek.
Eestis on aktiivses kasutuses olevatest põllumajandusmaadest umbes 75% rendile antud. Põllumassiive omakorda on kuuekohaline arv. Kui kõigi nende maade kasutamise kohta peaksid kõik toetuste taotlemisel kirjalikke tõendeid esitama igal aastal (sest maakasutus on ju aastati erinev), oleks see eelkõige taotlejate endi jaoks tohutu bürokraatia, PRIA taotluste menetlejatest rääkimata.
Infot selle kohta, kas konkreetsele maatükile on võimalik toetusi taotleda ja kas seda on keegi teinud, saab päringu abil teada PRIA põldude registrist Tartus. Seega, iga huviline saab PRIAst huvipakkuvate maatükkide kohta infot küsida. Ka maaomanik. Ilmselt siin peakski maaomanik ise olema asjalik, uurima ning vajadusel laskma PRIA registrisse märke teha, kui ta ei soovi, et keegi teine temale kuuluvatel maadel majandaks.
PRIA rahajagamiste valdkond on lai ja kontrollijatel ei jätku lihtsalt igale poole silmi. Kõigi pindalapõhiste toetuste üle teeb PRIA igal aastal kohapealset kontrolli vähemalt viiel protsendil maatükkidest, millele on taotlus esitatud. Lisaks jälgitakse põllumassiivide seisukorda kaugseire korras ehk satelliidipiltide abil ja valmistatakse igal aastal umbes veerandi Eestimaa kohta ortofotod ning PRIAsse laekub suve lõpul ja sügisel ka maainimestelt endilt infot põldude kohta, kus umbrohi niitmata.
Kokkuvõttes on kontroll ikka väga nõrk ja kui keegi kisa ei tõsta, siis suure tõenäosusega pettused välja ei tulegi ning teisalt on partisanimeetodil asjaajamine ka seaduse silmis JOKK.