Viitna Pikkjärv vajab tõhusamat kaitset ja külastuse vähenemist

Viitna Pikkjärv.

FOTO: Risto Kukk

Arvestades Viitna Pikkjärve üha halvenevat seisundit, pehmeveelistele järvedele omast vähesest puhverdusvõimest tingitud tundlikkust reostusele ja suurt külastuskoormust, on keskkonnaamet asunud viimast piirama ning rahvaüritusi järve läheduses vähendama.

Ka traditsiooniline Viitna triatlon on sunnitud keskkonnaameti seisukoha tõttu leidma endale uue toimumiskoha, sest üritusel osalejate ja pealtvaatajate arv on aasta-aastalt tõusnud. Võistlejaid on keskkonnaameti kirja andmetel lisandunud umbes 80 aastas ja käesoleva aastal oli neid 402.

“Triatlon on vaid üks osa külastusest, üldine külastuskoormus on seal väga suur,” selgitab   keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Maret Vildak vajadust piirata seal nii kõigi ürituste korraldamist kui ka üldist külastatavust.

Aastaid suviti igapäevaselt Viitna järves ujumas käiv Jaan Malberg väitis seevastu, et tema hinnangul märgatavalt rohkem inimesi järve ääres varasemaga võrreldes ei käi.

Külastuskasvu tõusu näitavad aga ka 1995. aasta Eesti Looduses avaldatud andmete võrdlemine tänavu suvel keskkonnaameti poolt läbiviidud vaatlustega. Kui näiteks 1995. aastal oli ühel suvepäeva tipphetkel Viitna järve ääres 50 inimest, siis käesoleva suve hetke maksimumid olid 10. juulil kell 17, kui järve ääres oli 228 suvitajat ja 8. juulil kell 14, kui seal oli 199 inimest.

Võrreldavalt on vähenenud ka järvevee läbipaistvus, mis 2010. aasta mõõtmistulemuste kohaselt oli 3,5 meetrit, aga 1956. aastal oli koguni 4,4 meetrit.

“Kuna Viitna maastikukaitseala on Natura 2000 võrgustikku kuuluv ala, siis Eesti on võtnud omale kohustuseks kaitsta neid elupaigatüüpe ja ka -liike. See elupaigatüüp, mis Viitnal, on Euroopas hästi haruldane ja kaduv, seetõttu on meil eriline ülesanne selle eest hoolt kanda,” väitis Maret Vildak.

“Kaks suurimat ohutegurit on eutrofeerumine ehk toitelisuse kasv ja tallamine,” selgitas keskkonnaameti kaitseplaneerimise spetsialist Riina Kotter. Tallamisega kaasneb tema sõnul otsene taimede vigastamine, aga ka kallaste erosioon ja eutrofeerumist kiirendav põhjasetete tõus veepinnale.

Viitna Pikkjärves kasvavad II kategooria kaitsealused taimeliigid lamedalehine jõgitakjas, järv-lahnarohi ja vesilobeelia.

Selles kaitsekategoorias on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb, mille levik Eestis kahaneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.

Vesilobeelia osas on keskkonnaameti looduskaitsebioloogi Katrin Jürgensi sõnul tehtud ettepanek arvamiseks I kaitsekategooriasse, sest seda taime esineb varasema 12 järve asemel nüüd vaid seitsmes ja neist ühes on ta väljasuremise piiril.

Esimesse kategooriasse kuuluvad liigid, mis on Eestis haruldased ja esinevad väga piiratud alal ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite jätkumisel väga tõenäoline.

Praegu on koostamisel aasta lõpuks valmiv oligotroofsetes järvedes kasvavate kaistealuste taimeliikide tegevuskava aastateks 2012 – 2016.

“See on kurb ja masendav, mis Viitna Pikkjärvel toimub. Varem kasvas vesilobeelia seal vööndina, aga praegu on ainult eraldiasetsevad tukakesed alles,” tõdes tegevuskava koostaja, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse teadur Helle Mäemets.

Tema sõnul on kurjast see, et inimesed käivad järves ujumas igalt poolt, tallates niimoodi kuni meetrisügavuses kasvavaid vesilobeeliaid.

“Eesti on Euroopa jaoks nagu suur reservaat, siin on palju taimi, mida mujal enam ei ole. Belgias ja  Hollandis pole enam oligotroofseid järvigi alles,” selgitas Mäemets.

Oligotroofsed järved on Katrin Jürgensi sõnul ohustatud seetõttu, et seda tüüpi järvede puhverdusvõime on kasin ning igasugune reostus avaldab selle ökosüsteemile tunduvalt suuremat mõju kui teist tüüpi järvedele.

“Need järved on nii tundlikud, et isegi kruusa ei tohi sinna vedada,” rääkis Mäemets viidates sama tüüpi Nohipalu Valgejärve seisundi halvenemisele peale seda, kui sealsesse ujumiskohta toodi kruusa.

“Meie ülesanne on olla looduse eest kõnelejad, sest loodus ei saa ise enda eest seista,” võttis Jürgens kokku, miks on keskkonnaametil vaja Viitna Pikkjärve külastuskoormust vähendada.

Tagasi üles