Presidendivalimiste puhul oleks tundunud kummalinegi, kui keskerakond poleks praegusele presidendile vastaskandidaati üles seadnud. Kuid midagi ei muutunud ning Indrek Tarand vedas kenasti välja. Mitte tõsiseltvõetava presidendikandidaadina, vaid sellega, et midagi peaks valimisseaduses muutma. Muidu olemegi tagasi ajas, mil “valida” sai ainult ühte kandidaati.
Nüüd aga leidus inimene, kes oli valmis kõlava ja selge sõnaga ütlema, et kuningas on alasti. Mis puutub debattidesse, siis neid võttis Toomas Hendrik Ilves küll rahulikult, sest tulemus oli ju ette teada kolme parlamendipartei kokkuleppe tõttu.
Igatahes on parlament nüüd näidanud, et kokkulepped peavad. Ja küllap sai ka Ilves vastaskandidaadi torgetest veidi õppust, et tulevikus mitte liiga enesekindlana käituda.
Indrek Tarand pääses vähemasti jälle pildile, et tema ja ta “kaubamärk” rahval meeles püsiks, sest ega europarlamentääridest ja nende tegemistest meie meedias just väga tihti juttu pole.
Presidendivalimised on Eestis tegelikult suhteliselt märgilise tähendusega ettevõtmine, sest presidendil ju mingit erilist võimu ei ole ja tegemist on pigem esindusfunktsiooniga. On ka arvamusi, et presidendi otsevalimised ohustaksid demokraatiat ilmselt palju rohkem kui ühe kandidaadiga presidendivalimised, sest otse rahvalt mandaadi saanud president võib ühel hetkel kurtma hakata, et rahva käest saadud volitused ja piiratud võim ei sobi kuidagi kokku. Seda heal juhul. Autoritaarne president on Eestil juba olnud, sõjaeelses Eesti vabariigis.
