Piimapukk meenutab Tudu vilgast külaelu

Helve Ploomi sõnul on tänapäeval piimaplekkegi raske leida, sest inimestel pole neid enam alles.

FOTO: Meelis Meilbaum

Piimapukk, mis põllumajandusministri ettepanekul võiks olla muinsuskaitse all, oli kunagi Tudu küla elu keskpunktiks. Nüüd seisab selle koopia käsitöötare õuel ja meenutab värvikaid aegu, millest praeguseni räägitakse.


Tudu käsitöötare-muuseumi õuel seisab piimapukk, mille tare perenaine Helve Ploom lasi neli aastat tagasi muuseumieksponaadiks teha. Tema sõnul otsis ta veel tükk aega töömeest, kes teaks, millistes mõõtudes ja kuidas varasemalt piimapukke meisterdati. Eksponaadist pukile naine pikka eluiga enam ei ennusta, sest puit kõduneb, ja samas kaovad inimesed, kes oskaks neid taastada.

Tegelik piimapukk, mis kunagi külaelu keskpunktiks oli, asus paar maja eemal – pukk ühel pool hekki, maja teisel pool. Majaperemees olnud aga Ploomi sõnul naljahammas, kes aastaid kuulnud külanaiste varahommikusi jutte, mis piimapuki juurest temani kostsid.

“Tema, nutikas mees, vedas juhtmed ja magnetofoni heki alla ning võttis selle mokalaada üles. Järgmisel hommikul pani lindistuse naistele täis võimsusega mängima. Oi, sel­lest räägiti kaua aega, ja seda mäletatakse veel praegu, kes mida rääkis ja mida kelle koh­ta ütles,” meenutas Ploom kõi­ge värvikamat lugu, mis pu­ki­ga seotud ja millest tänini kõneldakse.
Üleüldse olnud piimapukk Tu­du küla elu keskseks kohaks, kus naised ja mehed kok­ku said. “Siin käis infovahetus, mida mujal ei toimunud. Siin räägiti kõigest ja kõigist. Ki­ruti valitsust ja pandi kõik pai­ka,” lausus Ploom.

Mehed toonud lausa puupakud puki juurde, et oleks mõ­nus istuda ja kaarti mängida ning omavahel suhelda. Üks mees, kes tamkat mängis, käis kogu aeg, nupud taskus ja kulunud laud kaenla all. “Kus tema maha istus, seal tam­kaks lahti läks,” kirjeldas Hel­ve Ploom seltskonda, kes pii­mapuki juures kogunes.

Piimapukk äratas noorte seas ka teatud kartust. “Peolt ko­ju minekuga oli meil alati po­leemika, kust kaudu minna, et piimanaistele kätte ei jääks. Seda piimapuki kohta nagu na­tuke kardeti, sest siis läks ko­he jutuks, kes kellega käis ja kust ta tuli,” naeris Helve Ploom.

Aja jooksul on piimapukid läbi teinud ka väikese muutuse. Algul olid need natuke madalamad, kuid piimaauto peal ha­katud nurisema, et plekke au­tole paha tõsta. Seejärel ehi­tati pukid kõrgemaks, aga siis nurisesid nai­sed, et ei jak­sa täis piima­nõusid nii kõrgele vinnata.

Kui 1970. aas­tatel oli Tudu külas veel 68 lehma, siis pärast 1980. aastaid jäi külas lehmapidamist vähemaks, sest naised vananesid ja noored läksid minema. Eesti vabariigi taasiseseisvudes läksid nõudmised seoses piima ja lehmapidamisega nii karmiks, et inimesed olid sunnitud loomad likvideerima. Praegu on Tudu külas vaid ühes peres lehm.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi möödunud nädalal Võrumaal Kiidi turismitalus ettepaneku, et Eestis tuleks piimapukid muinsuskaitse alla võtta.

“Piimapukid iseloomustavad Eestis maaelu ja põllumajanduse ühte ajajärku ning need on olnud muu hulgas maastikuarhitektuuri üks osa,” rääkis Seeder.

Nii-öelda sümboolse piima­puki avanud Seeder tõdes, et Eestis ringi sõites piimapukke ega mustvalgeid lüpsikarju enam ei näe. See iseloomustab tehnoloogia arengut, mis tähendab oma­korda hügi­ee­nilist ja tänapäeva nõuete­le vastavat piimatootmist.

Piimapukid on Eestis olnud omaette nähtus ja Seeder pakkus välja, et kul­tuuriminister Rein Lang võiks algatada väheste Eestis säilinud piimapuk­kide muinsuskaitse alla võtmise.

“Kunagi iseloomustasid maa­elu paljude jaoks lüpsjad ja traktoristid. Tänapäeval lüps­jaamet ilmselt kaob, sest tu­levikus teevad selle töö ajakohases farmis ära juba lüpsirobotid.”

Samuti toonitas Seeder, et pii­matootmine on Eesti põllumajanduses praegu üks olulise­maid tootmisharusid, millel on ka ajaloo jäädvustamisel oluline tähendus.

Tagasi üles