Postimehes 14. septembril ilmunud arvamuslood õpetajate palkade suurest erinevusest moonutavad olukorda omavalitsustes. Neis on veelgi võimendatud kahtlustusi, mis puudutavad õpetajatele nõuetekohast palgamaksmist, osalt ka haridusministri küsimuse läbi.
Nimelt on arvamusloos püstitatud probleem, mille võiks lühidalt kokku võtta järgnevalt: “Riik küll annab omavalitsustele raha, kuid kuhu see siis ikkagi kaob, et õpetajatele ei maksta arvestatavat palka?” Lääne-Viru omavalitsuste kohta võin väita, et kõik riigi eraldatud vahendid liiguvad õigesse kohta, s.o kooli, ja ära ei kao midagi, vaid nagu päevakohaselt võib väita, on vahendeid lihtsalt puudu. Minu teada ei ole olnud ka riigikontrollilt ühtegi märkust, et kvalifikatsiooninõuetele vastavale õpetajale on makstud riiklikult kehtestatud alammäärast vähem.
Lihtsustatult öeldes on probleem hoopis selles, mitme õpetaja vahel jaotub palgafond. Artiklites on märgitud, et pedagoogide puhul on võetud aluseks aasta keskmine õpetajate arv linna-valla üldhariduskoolides ning jagatud see nende töötasu ja hüvitiste summaga. Iga vähegi aritmeetikat õppinud õpilanegi teab, et keskmist ei arvutata nii, vaid töötasude summa jagatakse õpetajate arvuga. Kuid spetsialiste huvitab peale selle enam, kas jagajaks on olnud õpetajate arv või õpetajate ametikohtade arv või on hoopis võetud kõik pedagoogid. Seda vastavatest tabelitest kahjuks välja ei loe.
Näiteks samatüübilises ja ühesuguse õpilaste arvuga koolis võib õpetajate keskmine arv aastas erineda mitmekordselt, sõltudes ametikohtade suurusest ja koormusnormist. Ei saa järeldada keskmise palga järgi, et neis koolides, kus on artiklis toodud metoodikaga arvestatult kõrge keskmise palgaga õpetaja, on ka kvalifitseeritumad õpetajad. See võib mõnes konkreetses koolis nii olla, kuid praktikas mitte alati.
Eksitav on väita, et madala keskmise palga korral ei maksta õpetajatele riiklikult määratud alampalgamäära. Võib-olla on neis koolides tagatud töö enamatele õpetajatele läbi osalise koormuse. Samal ajal teises koolis on õpetaja suure ülekoormusega ja sellest tulenevalt on keskmine palk kõrgem.
Igapäevaelus on enamasti põhikoolides just teatud ainete puhul vastava kvalifikatsiooniga õpetajal osaline koormus ja ta annab tunde veel teisteski koolides. Näiteks selleks, et saada täiskoormust õpetajale aines, mida on nädalas kaks tundi, peavad olema põhikoolis vähemalt kümne klassi tunnid, mis tähendaks kahe paralleelklassiga kooli. Selliseid koole on maal vähe.
Omavalitsused soodustavad õpetaja töötamist mitmes valla haridusasutuses, et ta teeks oma ainealast tööd koolis.
Kuna pedagoogide palkadest rääkimine tähendab juttu ühiskonnas väga tundlikul teemal, siis vajame rohkem asjalikke ülevaateid ja analüüse, mitte demagoogilisi ja propagandistlikke teemakäsitlusi, mis külvavad vaenu õpetajate suhtes ja heidavad halba valgust ka omavalitsustele.