Eesti noor maal räägib lihtsat lugu

Merike Estna töö seeriast “Lanscape”.

FOTO: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja



Näitus “Lihtne lugu. Eesti noor maal” Virumaa Muuseumide Näitustemajas Rakveres esitleb viie noore tunnustatud kunstniku teoseid. Igaühe looming kõneleb enda eest.


Näituse kuraator Teet Veispak ütles, et valis noort kunsti esindama oma subjektiivsed lemmikud. Samas on Merike Estna, Veiko Klemmer, Rauno Thomas Moss, Maarit Murka ja Laura Põld leidnud juba laiemat tuntust ja tunnustust.
“Need kunstnikud on mulle ühel või teisel kombel aastaid meeldinud, mõni pikemat, mõni vähemat aega. Paljudele võib-olla ei meeldi üks või teine kunstnik, aga mis minul sellest. Mina valin oma näitusele ikka neid, kes mulle meeldivad,” märkis kuraator.


Näituse pealkirja “Lihtne lugu” tingis Veispaku sõnul tõik, et kui nüüdiskunst pretendeerib lahendama ühiskonna ees seisvaid poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme, üritades absurdsel kombel teha seda mõnikord isegi teaduslikult pinnalt, siis see näitus on kunstnike lugu. “Igal kunstnikul on omad probleemid ja omad asjad, mis ta tahab lahendada iseendas või mõnikord maailmas, nii võib lihtne lugu olla mõnikord keeruline,” sõnas ta.


Mõned tööd ja kunstnikud on olnud Rakveres näitusel ka varem, kuid sel ei ole kuraatori sõnul tähtsust. “Antud juhul on nad kõik koos ja see kontekst, kus töid esitatakse, sellel on siiski tööde suhtes määrav tähendus. Kunstnike tööd räägivad siin ise enda eest,” rõhutas ta.


Näituse kujundaja ja üks osalevaist kunstnikest Rauno Thomas Moss märkis, et Rakvere kui tema ema sünnilinn on seotud tema pere ja vaimsusega ning talle oli au siin näitust kujundada. “Püüdsime viie kunstnikuga tekitada neis ruumides viis erinevat maailma, mis oleksid seotud homogeenseks tervikuks. Seeläbi oleks näitus vaatajale osalt keerukas, sest kunstnikud on erinevad, nägemused on erinevad ja käekirjad on erinevad, aga samas arvan, et Teet on teinud hea valiku, sest see näitus on terviklik ning vaatajale ka huvitav,” rääkis Moss.
Sotsiaalsus on Mossi sõnul nagunii olemas, aga sellel näitusel lihtsalt ei tegelda sellega nii intensiivselt. “Kuna oleme kõik sotsiaalsed olendid ja elame ühes kultuuriruumis, siis see kõik on siin niikuinii olemas,” lisas ta.


Kuraatori kõige värskem lemmik, kelle suured tumedatoonilised maalid kõnelevad ruumide ja esemete kaudu, on Veiko Klemmer.
“Kui ma Veiko Klemmeri töid nägin, sain üsna selgelt aru, et ta kuulub nende kunstnike ringi, kellega mul oleks pööraselt huvitav kokku saada, siin on minu jaoks midagi väga lummavat,” lausus Veispak.


Veiko Klemmeri sõnul on tema maalid natuke metafüüsilised mõistupildid. “Kes pikalt vaatab, võib leida sealt nullarengut. Võiks vaadata ja mõelda, miks on see nullareng,” soovitas kunstnik vaatajale.
Kunstniku sõnul ei ole nendel piltidel valgust, just tugevat intensiivset valgust. “Küsimus on, miks seda valgust ei ole. Selle üle võiks mõelda. Teine asi on, et kui hakata igat pilti vaatama, siis osadel piltidel on väga tugevalt kommunikatsiooni, möödarääkimise temaatika sees. Kui pildi peal on tool külili, siis miks ta on külili? See inimene, kes vaatab, peab selle ise leidma,” andis ta mõned vihjed ja soovitas teoseid kokku võtvad pildiallkirjad läbi lugeda.
“Ma ei taha palju ette öelda, sest muidu inimene tulebki vaatama juba selle mõttega, aga kunsti vaatamisel on oluline just mitmetimõistetavus, absoluutset tõde ei ole olemas,” arvas Klemmer.

Tagasi üles