Kaemus: buku- ja pärismäng Viinistu katlamajas

"Gulliveri reiside" peaosatäitja Anti Kobin.

FOTO: Nuku Teater

NUKU teatri suvelavastus "Gulliveri reisid" Viinistu vanas katlamajas on suur asi. Suur lavastus, mille taga terve meeskonna, eeskätt lavastaja Taavi Tõnissoni ja dramaturg Urmas Lennuki suur töö. Ja suu ei lähe kindlasti lõhki.

Lugu jookseb kahes liinis: koju jõudnud luuludes vaevlev Gulliver (Anti Kobin) ning tema seiklused liliputtide ja hiiglaste maal. Vähemalt esialgu tundub, et läbivad on kaks liini, sest ühel hetkel hakkavad need segunema ja hägustuma, nagu muutub üha hägusemaks Gulliveri vaevatud meel.

Suurusehullustus, mania grandiosa on diagnoos, mille paneb maailmaavastajale tohter (Karl Sakrits). Piinlevat meest ei aita ka arstirohud. Meid, lihtsaid inimesi iga päev vaevav mure olla keegi, jätta endast maha märk või suisa monument, on Gulliveris võtnud haiglased kõikehaaravad mõõtmed. Inimesed saalis nihelevad, kõik vist mõtlevad korraks endale.

Kuna tegemist on kogu pere lavastusega, on publiku seas lapsi ja täiskasvanuid. Lapsed ei virise, ei väsi ka pisemad, sest lisaks inimlikule tragöödiale on laval toimuv tõeline vaatemäng. Saalist käib läbi vaikne kahin, kui laevahuku üle elanud Gulliver jõuab liliputtide maale ning lavale jõuab (õigemini tuuakse) hiid-Gulliver, seitsmemeetrine nukk, kelle liigutamiseks on vaja tõelist oskuslikkust.

Ilmselt on loo söödavaks tegemine eri vanuses inimestele tinginud ka selle, et lavastuse tekst kohati kordavaks muutub ehk täiskasvanule liialt puust ja punaseks kõike selgitada püüab. Aga kui see on see moraal, millest õppida on vaja, olgu siis pealegi. Ühel hetkel ei saagi muud, kui vaadata suurepäraseid kostüüme ja näitlejate imelist oskust enda näitlejatööd põimida ning sulandada ühte nukkudega.

Vaid Gulliveril kulub aega, et aru saada, mis elus tegelikult oluline on: mitte raamatukangelaseks saamine või monumendi püstitamine, vaid see kõige lihtsam, käegakatsutavam – perekond. Meenus VAT teatri lavastus "Leedi Macbeth", kus nimitegelase esitatud laulus on read: "Mu lapsed on õigustus minu vananemisele."

Tagasi üles