Nädala kaja: kui palju maksab põhimõte?

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

Astroloog Igor Mang peab ebaõnnestunud tšakraavamisprotseduuride tõttu kergendama rahakotti 96 euro võrra. Pisut suurem summa kui imemehe ühe seansi hind. Kui mõni imestab, et trahv on väga väike, siis on seda põhjendatud asjaoluga, et Mang on varem olnud seaduskuulekas kodanik ja väärteo korras menetletu puhul pole põhjust karistuse maksimummäära rakendada. Pigem peaks summa mõjuma hoiatava näpuviibutusena tulevikuks.

Naljamehed on öelnud, et 96 on just õige summa, sest see on võluarv: vaata üht- või teistpidi, ikka on 96. Või et kui arvu pealtpoolt vaadata, on see nagu kaks puud, kummalgi õõnsus eri küljel. Või siis et 96 on ju ilmselge viide aastale 1996, aastale, mil kirjutati “Harry Potteri” esimene raamat, mis ilmus 1997. Seega igati korralik arv ja õnnestunud trahv.

Hoopis teine lugu on ühe teise arvuga. Ligi miljon eurot peaks kuluma selleks, et töötukassast saaks töökassa ja haigekassast tervisekassa. Keera üht- või teistpidi, ikka mõjub see summa kui riigi jalahoop kodaniku tühja makku. Nätaki!

Võtame siia juurde mõne teise põhimõtte. Näiteks selle, et põhimõtteliselt võiks meie riigis valitseda olukord, kus pered saaksid rahulikult kodu­lähedases haiglas sünnitada.

Eesti Ametiühingute Keskliidu juhi Peep Petersoni sõnul on tegemist küll suure summaga, aga see teenib pikaajalisi huve, sest kui inimene peab pöörduma töötukassasse, siis see mõjub nii hirmutavalt, et ta ei tahagi sinna pöörduda, tahab hoopis koju jääda ja madalas enesehinnangus nutta. Töökassaga oleks sootuks teine lugu. Sinna hakataks vabatahtlikult minema. Petersoni sõnul on nimevahetus põhimõtte asi.

Võtame kõrvale mõne teise põhimõtte. Näiteks selle, et põhimõtteliselt võiks meie lastevaeses riigis valitseda olukord, kus pered saaksid rahulikult kodulähedases haiglas sünnitada ka väljaspool suuri linnu elades. Mitte kuskil metsa vahel, kus võib küll olla kaunis kuppelmaastik ja veesilm, aga see pole ikka see.

Või siis olukorra, et põhimõtteliselt iga nädal pean ma nägema sotsiaalmeedias või mujal mõne inimese appikarjet, sest tal on raske haigus ja ta ei tahaks veel ära surra, sest lapsed on väikesed ja neil on mõlemat vanemat vaja, aga raha ravimite ostmiseks ei ole ega anna seda ka riik, kuigi maksud on alati makstud olnud. Või on haige laps, kelle hääbumist on vanemad sunnitud ahastades pealt vaatama ja lootma annetajate toele.

Surm ka ei võta sealt, kus pole, ütles mu vanaema. Aga meie võtame terve miljoni, sest selline on põhimõte. Sure või ära.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles