Tanel sündis ja kasvas kakskeelses peres, nii et omandas juba varases nooruses nii eesti kui vene keele. Kui tuli aeg kooli minna, otsustasid vanemad millegipärast venekeelse kooli kasuks.
Integratsioon Ida-Virumaa moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õppimisega Tanelil erilisi probleeme polnud, küll aga koolikaaslastega. Nimelt kannatas poiss raske südamepuudulikkuse all ja füüsilised pingutused olid temale keelatud.
Üks korralik koolipoisikaklus ning mehine nahatäis oleks temale võib-olla isegi saatuslikuks saanud.
Ma ei tea, on see rahvuslik temperament, kasvatus, sotsiaalne keskkond või midagi muud, kuid vene noortes on kambavaim au sees. Ja kus on kamp, seal on ka karja juht, tema lähemad abimehed, keskpärased ning lõpuks needki, keda kiusatakse.
Koolivägivald on alati olnud ning selle ohvriks langevad ikka äpumad, kes ei suuda enda eest seista ega ennast kaitsta.
Poiste maailm on julm. Et kamba hierarhias ülespoole tõusta, tuleb ennast näidata ja tõestada. Kelle peal oma üleolekut siis ikka demonstreerida, kui mitte kõige nõrgemate nahal.
Ka keskpärane tahab karjas paremat positsiooni, kuid liidritele väljakutse esitamiseks tal jõudu napib.
Tanel oli aga raske südamepuudulikkusega, nõrk ja sporti ei teinud.
Aastatega terror süvenes ja lugu lõppes mõne aasta pärast sellega, et poja elu ja tervise pärast muretsev ema võttis Taneli sellest koolist ära ning paigutas eestikeelsesse kooli.
Ent linn on väike ja üksteist täiesti vältida nagunii ei õnnestu. Mõne aja pärast sattuski Tanel hoovi peal endiste koolikaaslastega taas kokku.
Üsna pea hakkasid kivid lendama, kuid huvitaval kombel liitusid põliste kiusajatega seekord ka mõned endised Taneli koolivennad, kellega varem oli päris hästi läbi saadud. Kusjuures kivisadu saatsid umbes sellised hüüded: ah et meie kool pole sulle enam küllalt hea? ah et sina tahad nüüd eestlaseks hakata?
Jaan Vichmann