Niisama juttu oskab igaüks puhuda ja üsna paljud selle ka üles kirjutada, aga muuta kirjutis paeluvaks ja nii huvitavaks, et inimesed kirjutajalt uut lugemismaterjali ootavad, on omaette kunst – blogimise kunst. Eestis on sadu, kui mitte tuhandeid blogijaid, kes enda lõbuks või suuremale auditooriumile mõeldes igal nädalal oma mõtteid avaldavad.
Aga miks on nii, et mõne inimese mõtteavaldused lähevad rohkem korda kui teiste omad, või miks on mõne inimese arvamus tähtsam kui teiste oma? Ometi on ju igaühel sõna- ja mõttevabadus, ühesugune võimalus kirjutada. Õigupoolest on blogide vallas täpselt nii nagu Rootsi lauas – sealt leiab igaüks midagi. Kas on soov lugeda reisimisest? Saab. Veganlusest? Võimalik. Moest? Palun väga.
Oluline on aga kvaliteet ja sõnaseadmisoskus. Hea mõtte tapab halb sõnastus, ilusa idee kole foto. Auditoorium on paratamatult laisk – inimestele meeldib lugeda lihtsas keeles kirjutatud tekste, silm puhkab aga kvaliteetsete fotode peal. Nii on Eesti suurblogijad, näiteks Mallukas, Paljas Porgand ja Stella K. Wadowsky, oma populaarsuse pälvinud just kvaliteediga, kirjutades sellest, millest rahvas lugeda tahab.
"Õigupoolest on blogide vallas täpselt nii nagu Rootsi lauas – sealt leiab igaüks midagi."
Kripeldama jääb aga küsimus, mis saaks, kui järsku kaoks populaarsed blogimisvõrgustikud, kui blogimaastikku tabaks mastaapne krahh. Just seal tutvustavad blogijad oma elustiili ja kaubamärki, mõjutavad ja suunavad lugejaid. Mõned edukamad blogijad toovad kirjutamisega endale leivagi lauale. Kas siis saaks neist blogijatest tuulde rääkijad, unustatud kirjatsurad? Küllap mitte. Tugevamad, kes vaat et veri ninast väljas oma lugejaskonnani jõuda püüaksid, jääksid ellu.
Niisugune sisemine põlemine ja kirg ongi edu võti, kinnitab nii mõnigi blogija. Blogimist võib pidada võrdväärseks tööga 24/7, kusjuures blogija peamiseks kolleegiks on tema ise. Ise tuleb end motiveerida, ise tuleb leida jõudu lugusid kirjutada, ise tuleb oma kirjutised üle kontrollida ja ise oma sõnade eest vastutada. Miski ei tule üleöö, ei kuulsus ega edu – nii, nagu peavad sportlased silmapaistva tulemuse nimel vaeva nägema, tuleb ka blogijatel taluda kriitikat ja pidada vastu õelate netikommentaatorite rünnakutele. Kel aga on piisavalt külma närvi, viitsimist ja tahtmist, et takistustest üle saada, see suudab ellu jääda ka blogimaastikul.