Juhtkiri: kas prügiuputusest on pääsu?

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Paljud meist on näinud hirmuäratavaid kaadreid Hawaii ja Bali saari uputavast plastist, samuti veelindudest ja ookeanielanikest, kes on jäänud inimese toodetud prügi lõksu.

Maailm upub prügi sisse ja see on õudne. Me ei jõua enam enda järelt koristada, sest tarbime ja toodame rohkem, kui meie koduplaneedi vastuvõtuvõime lubab.

Oma rahvaürituste puhul näeme, et peojärgsel hommikul katab maad paks prügikiht, peamiselt plasttopsid.

Veel hullem on asi arengumaades, kus puudub mõtestatud prügimajandus ning kõik jäägid lendavad ookeani. Eile veel nii maalilised looduskaunid kohad on täna muutunud prügimägedeks.

Mõne aja eest teatas Rakveres asuv Berliini Trahter, et ei kasuta reostamise vähendamise nimel enam jookides plastkõrsi, osa toitlustuskohti oli plastkõrtest juba enne loobunud.

"Ärme viska looduses hävimatut plasti põõsa alla ega võta iga õuna jaoks poes eraldi kilekotti."

See on väike samm meie ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, kuid isegi see aitab omal moel Maad puhtamana hoida. Ärme viska looduses hävimatut plasti põõsa alla ega võta iga õuna jaoks poes eraldi kilekotti. Paljud kauplusedki on kilekotikestest loobunud. Meiegi võiksime poodi minna oma korvi või riidekotiga, et mitte jälle ja jälle uusi kilekotte sahtlitesse koguda.

Tarbimise hullumeelsest ulatusest loob kõneka pildi see, kuidas ristluslaevadel toiduga ümber käiakse: Rootsi lauda on kuhjatud karbid, krevetid, pardifilee, veiselihalõigud, eri sorti kala ja juust, salatid ja muu toidukraam. Inimesed ahmivad toitu sisse ning pearoa juurde jõudes tajuvad, et nad lähevad kohe lõhki, et oleks võinud võtta kolme kevadrulli asemel ühe ja nelja tiigerkreveti asemel kaks. Aga nad ei võtnud. Pearoad jäetakse pooleli, eelroad visatakse prügikasti.

Ja lapsed ei nälgi mitte ainult kusagil kaugel Aafrikas, vaid ka siinsamas Eestis.

Eile tutvustati Rakvere Keskväljakul puhast Eestimaa talutoitu. Kohaliku toidu tarbimine on väga oluline samm emakese looduse säästmisel.

Ka siis, kui loodus ise põllumeestele käru keerab, on Eesti toidu eelistamisest tootjaile abi. Mida veel tegema peaks, saab lugeda allolevast Anne Mere arvamusloost.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles