Vötame mönuga

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Ja põhjani. Seekord siis õpetajate päeva puhul pedagoogide terviseks.

Lugu Raasiku koolist, kus mõned väikesed napsitrallid end koolimajas pildituks jõid, on kindlasti erandlik nähtus. Aga sellised juhtumid saavad võimalikuks vaid siis, kui probleem olemas. Liiga sageli tarvitavad meie õpilased alkoholi ja alustavad sellega üha nooremalt.
Kui õpetaja käskis ühel 4. klassi poisil kirjutada seletuskiri, miks tal koolis lõhnad juures on, olid paberil järgmised read: “Mina enam ei joo. Kaks nätalat olen juba täis karsklane. Mati.”
Vaatame korraks tagasi ajalukku ja püüame leida sealt midagi õpetlikku meie tänasteks toimetusteks.

Aasta 1952
Olin siis viienda klassi õpilane ja nägin, kuidas suured poisid veoauto kastis jõid midagi pudelist. Kui õpetaja tuli, jooksid kõik laiali. Alles hiljem taipasin, et ega see limonaad vist ei olnud.
Seega ei ole õigus neil, kes väidavad, et nende nooruses midagi sellist ei olnud. Koolis ja päise päeva ajal, seda küll mitte.
 

Aasta 1957
Olin lõpuklassis, kui direktor kutsus endaga kaasa neli meie klassi kõige korralikumat poissi. Hiljem kuulsime, et vallimäel olevat poisid viina võtnud. Olime tüdrukutega šokis. See lihtsalt pole võimalik, et meie poisid olid ka kambas. Kutsuti kokku lastevanemate koosolek. Üks isa küsis oma pojalt, et palju sa siis raha panid. Poiss vastas, et ta ainult ühe suutäie sai ja raha ta üldse ei maksnud.
“Tead, poiss, meie peres teiste raha eest ei jooda. Tahad võtta viina, mine tööle ja teeni raha,” ütles isa.
Asi lõppes sellega, et pudeli ostja heideti koolist välja, neil, kes ainult mek­kisid, alan­dati käitumishinnet.

Aasta 1975
Tol ajal oli Rakvere 1. keskkoolis igal reedel tantsuõhtu, kuhu kutsusime esinema kõiki tol ajal noorte seas populaarseid ansambleid. Peole hakkasid trügima ka linnanoored, kellega oli alatasa probleeme. Mõnigi kord vajasime politsei abi. Kord tuli üks noormees minu juurde ja ütles, et nuusutage mind, mul pole lõhnasid juures ja püksid viikisin ka ära. Ma ei tekita teile probleeme, tahan vaid teie kooli tüdrukutega tantsida. Arutasime direktoriga asja ja otsustasime riskida.
Direktor arvas, et meil on poisse vähem ja tüdrukud tahavad ju tantsida. Ma ei ütle, et kõik läks tagasilöökideta, aga politsei abi meil enam tarvis polnud, sest nad pidasid ise korda omade seas. Nad teadsid, et kui midagi juhtub, ei ole nad järgmine kord oodatud. Kui pakkuda noortele alternatiivseid vaba aja veetmise võimalusi, oleks joomist kindlasti vähem.

Aasta 1983
Meil oli tantsuks mängimas tolle aja menuansambel koos noorteiidolist solistiga. Õpilased läksid ikka päris pöördesse, koridori postid juba kerkisid ja ühel õpetajal kukkusid hambaplommid välja. Olin tõsiselt mures, mis saab. Ja täpselt kell 10, kokkulepitud ajal, ütles superstaar, et nüüd läheme ilusasti koju ja siis me kohtume varsti jälle. Ja ennäe imet, kõik pöördusid rahulikult koduteele. Kui vähe me oskame kasutada nende inimeste mõju noortele, kes on nende jaoks ebajumalad.
 

Aasta 1990
Kutsusin 12. klassi tüdrukutega kohtuma ühe tõelise eestiaegse daami. Ta rääkis oma kooli- ja noorusajast, elust esimeses Eesti vabariigis jne. Lõpuks küsis üks tütarlaps, kas ta tõesti pole alkoholi kunagi pruukinud. Kooliajal mitte, vastas ta.
Kui ma olin juba kahekümneaastane ja peole minema asutasin, andis ema mulle imepisikese klaasikese mingit jooki ja ütles, et see ei tee midagi halba. Ta lisab su põskedele vaevumärgatava õhetuse, mis paneb punkti su kaunile välimusele, lõpetas ta oma jutu. Ma ei tea, mis jook see oli, aga päris alkoholivaba see vist polnud, ütles ta kohtumise lõpuks. Minu poole pöördudes lausus ta, et ei tahtnud teha alkoholipropagandat, soovis vaid olla noortega aus.

Churchill on öelnud, et tema on alkoholilt rohkem võtnud, kui alkohol temalt.
Meie võimuses ei ole alkoholi täielikult ära keelata, küll saame aga toetada inimesi, kes soovivad pakkuda noortele huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi ja teevad seda noortele meelepärases vormis.
Meie väikeses riigis ei ole suvalisi lapsi. Nad on kõik meie omad.