Mõte: tasuta sõidust

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Lääne-Virumaa on üks neljast mõistlikust maakonnast, kus pole kehtestatud tasuta bussisõitu maaliinidel. Kui eetiline on pakkuda tasuta nii keskkonnavaenulikku teenust nagu bussitransport? Sõiduautoga võrreldes on see muidugi loodussõbralik, kuid ei maksa unustada, et ka bussi mootoris põlev diislikütus on toodetud taastumatust naftast ja saastab õhku heitgaasidega. Kui Eesti riik on tõesti nii rikas, et ei oska kokku kühveldatud maksurahaga midagi mõistlikku peale hakata, võiks arutada parem õpilastele koolitarvete jagamist. Tasuta sõit on võrreldav tasuta kilekottidega, mida rõiva- ja elektroonikapoed klientidele alles hiljuti ohtralt pakkusid.

Tasuta ühistransport võtab kasutajaid ära peale sõiduautode ka kergliikluselt. Paljudel tekib kiusatus tervisliku jalutuskäigu või rattasõidu asemel priiküüdi abil jalavaeva vähendada. Milleks süvendada maksumaksja kulul liikumisvaegust, soodustada istuvat eluviisi ja ülekaalulisust?

Tasuta ühistransport aitab kaasa palga­vae­suse põlistamisele. Miks osutab riik teene ihnetele ja ahnetele “orjapidajatele”? Kui ettevõtjad maksavad töötajatele inimväärset palka, jõuavad need osta nii vabaturuhinnaga bussipileteid kui ka bensiini ja isegi autosid. Ettevõtja, kelle äriplaan põhineb maapiirkondade odava tööjõu ärakasutamisel, võiks parem tegevusala vahetada. Nagunii pole tema äri jätkusuutlik, sest indialane või indoneeslane rügab veel odavamalt.