simene punklaulupidu, nagu kuulutab varjamatu uhkuse ja nostalgiaga tänavuse peo pealkiri, toimus kümme aastat tagasi. Mina seal ei käinud. Küll aga kirjutasin sellest – kui näoga mineviku poole vaatava postmodernistliku kultuurisituatsiooni ühest iseloomulikust ilmingust – hiljem mõned read esseistlikus heietuses pealkirjaga “Postmodernism kui kultuuri menopaus”, mis ilmus ajakirjas Vikerkaar (3/2010).
Luba, hea lugeja, et ennast siinkohal põgusalt tsiteerin: “Etniliste, regionaalsete, poliitiliste jm identiteetide lahustumisega samaaegselt ning paralleelselt toimub kultuuriliste identiteetide hägustumine ja devalveerumine. Ka kõige avangardistlikum kultuur ei püüa enam mineviku ega olevikuga täielikku lõpparvet teha. Hea näide pärineb 2008. aasta Eestist, kui Rakveres peetud ning vabariigi presidendi (!) avatud punklaulupeo korraldajad ja osavõtjad kurtsid hiljem meedias, et kultuuriministeerium nende üritusele ametlikku respekti ei pakkunud. Pungist kui popkultuuri ühest peamisest kontrakultuuri-ilmingust oli sellega sisuliselt tehtud konformistlik mainstream, nomenklatuurne meelelahutus, kogupere biidermeier. Et “tõelised” punkarid seda pidu laiali ei peksnud, lubab The Exploitedi 1981. aasta albumi pealkirja parafraseerides väita: “Punk on surnud!””
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
