Kaemus: killuke hiilgavat kõrgkultuuri vedeles maas

Haljala Püha Mauritiuse kirik.

FOTO: Meelis Meilbaum

Mäletan, kuidas küsisin Londoni ühes prestiižseimas ooperisaalis etenduse vaheajal oma muusikaharidusega sõbralt, mis asi see on, mis inimesi ooperi puhul nii kütkestab. Tema vastus mulle kui võhikule oli kõnekas: “Võta etendust sellisena, nagu see on, ära mõtle üle. Ennekõike peegeldab see elu ning see esitusviis on inimesi kõnetanud juba mitusada aastat.”

Need õpetussõnad tagataskus, sattusin mõni aeg hiljem Haljala Püha Mauritiuse kirikusse, kus suursuguse ooperimaja asemel andsid märksa intiimsemas miljöös kontserdi, seejuures tasuta, tenor Dainis Kalnačs ja bariton Harald Jürgen Weiler, Anneli Merelaid neid orelil saatmas. See oli järjekordne kontsert suvisest sarjast “Valgus toob rõõmu”. Repertuaar keskendus eelkõige baroki- ning romantismiajastu helitöödele, sisaldades noppeid ooperitest (Händeli “Xerxes”, “Rinaldo”) ja sümfooniatest (Dvořáki “Uus maailm”, Beethoveni üheksas), aga ka muud.

Ooperilaul ei pruugi olla igaühe tass teed, kuid kes seda kord kuulnud on, olgu tegemist nii ooperikauge inimesega kui tahes, see peab tõdema, et laulmisel ja laulmisel on vahe. Seda üllatavam oligi lätlasest tenori Kalnačsi lugu, kelle Weiler ja Merelaid ühelt oma Haapsalu kontserdilt väidetavalt kuidagi üles korjasid ja punti võtsid. Nüüd peab noor mees vastama küsimustele, miks ta meditsiini tudeerimist päriselt ooperilava vastu ei vaheta.

Kuulates solistide muljet avaldavat hääleulatust, kangastus taas see Londoni-kogemus. Kõige marulisemad ovatsioonid nõudlikult publikult teenis toona naissolisti aaria, mis mõjus pigem jõudemonstratsioonina. See oli nagu aplaus, mille osaliseks saab võimleja või iluuisutaja, kes näitab publikumile midagi sellist, mida lihtsurelikud ei suuda.

Mõtlesin, missugused ovatsioonid saatnuks neid kaht solisti siis, kui nad näidanuks oma kunsti mitmesaja-, mitte paarikümnepealise publiku ees. Asjatundmatu kõrva – räägin enda eest – suutis “ära petta” küll. Mine sa võta kinni, ehk hiilib suur kunst meie seas ringi peaaegu et salamahti nagu tol õhtul Haljalas.

Martin Pent

Tagasi üles