Naerda peab ka saama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets.
Maire Liivamets. Foto: Erakogu

Eriti suvel, eriti igapäevase poliitilise elu üle, eriti tegelaste üle, keda tõe pähe ei tohi ega saagi võtta, sest nende käitumismustrit ja arusaamu kirjeldab sedapuhku ilukirjanduslik raamat, millel imelik pealkiri “Collateral damage”. Ärge laske end võõrkeelsest sõnapaarist ehmatada, kaheosaline romaan on kirjutatud selges eesti keeles ja tegelaste äratundmisega ei peaks samuti raskusi tekkima.

Kui pidevalt kuulata, mida riigi suust kuulata tegelikult ei soovi, siis võiks vahelduseks võtta ette ühe ütlemata groteskse loo, mille autoriks Ove M. Suur. Selge, et see on pseudonüüm. Kes ta on, ma ei tea, aga poliitilisest kulgemisest näib ta palju teadvat. Muidugi võib peituda nime taga ka mõni vapper ulmekirjanik, mine imet tea, isegi poliitik!? Ausõna, nimetet raamat on üks parajalt hullumeelne ja fantaasiaküllane lugu Eesti võimalikust tulevikust ja saatusest.

Kuid mine sa tea, kavaluse abil Eestit Venemaa rüppe haarata on ju tõepoolest üks võimalus, mis võib tekitada mõnes kõhedust, kuid kasutagem siiski pigem väljendit “düstoopia”. Kõigepealt aga pealkirjast, sest auväärt lehelugeja võib võõrkeelse pealkirja üle pahandada, ja teadagi õigusega: ““Noh, on selline asi nagu collateral damage. See on see, kui kõrvalised inimesed surma saavad või midagi juhuslikult perse keeratakse. Näiteks läheb siin paugutamiseks ja üks kuul lendab üle tara ja seal saab mõni vanamutt surma. Tema on siis collateral damage, mitte mingi Galina Pavlovna. Saate aru?” Mehed noogutasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles