Mulle on õpetatud, et igas lehenumbris peab olema vähemalt üks lugu, mis ajab lugeja nutma või naerma. Lihtsamalt öeldes: peab inimest liigutama, kõnetama, kaasa mõtlema panema.
Nädala kaja: Nutt ja naer
29. oktoober 2011, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aegadel, kui vana ja väsinud, kriisides ägav maailm viskleb mässude, sõdade ja revolutsioonide keerises, on üsna raske midagi lõbusat pakkuda. Kuid heldimapanevat leidub ohtralt siiski ka tänases ärevas ilmas.
Muidugi sõltub see kõik inimesest, kes seda vastu võtab. Kellel on silmad märja koha peal, saab liigutatud ka õige vähesest, teine, vähem tundlik, seevastu ei leia isegi kõige härdamate lugude juures vajadust taskuräti järele.
Kurbust on meie ümber palju, kuid selle kurbuse kõrval tõuseb eriti kontrastsena esile südamlikkus, nagu elus ikka, kus hea ja kuri omavahel rammu katsuvad.
Mõnikord ei pane lood nutma või naerma ainult lugejaid, vaid ka kirjutajat ennast. Nõnda hakkasid silmanurgad vägisi kipitama, kui ma läksin lõppeva nädala alguses Virumaa Varjupaika hüljatud kutsikaid vaatama. Puurides koerad klähvisid sõbralikult küllatulijat nähes ning meeleheitlikult sabaga vehkides üritasid läbi võre käpaga kraapides või koonuga nügides kontakti saada. Valus oli vaadata, mitte ainult imearmsaid kutsikaid, vaid ka suuremaid koeri, kes on hooletu peremehe poolt saatuse kätte jäetud.
Koerad käitusid nagu lastekodulapsed, kes iga külastajat nähes loodavad, et nad lõpuks ometi koju viiakse. Mu lähedaste juures suri hiljuti vanadusse koer, kes leiti aastate eest läbipekstuna tänavalt. Sellist truudust ja tänu, mida tema oma elupäevadel üles näitas, on raske ette kujutada.
Varjupaigas oli väga heldiv näha, kuidas tõsised mehed sinna sattunud loomade eest hoolt kannavad ja neile uusi omanikke otsivad.
Ja Rakvere linna peale laiali jäetud kutsikate uudisloo juures olnud kümneid ja kümneid kommentaare lugedes tõusis vägisi klomp kurku. Selline tagasiside lisab jälle ja jälle inimestesse usku.
Aga sageli me ei julge elus eneses oma suurt südant näidata. Anonüümses netikommentaaris on kergem mitte ainult kiruda ja sõimelda, vaid nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, häid sõnu öelda.
Öelda tänusõnu pole igaühele lihtsasti jõukohane. Hiljuti asus Rakverre elama üks haritud noor perekond, kuhu Rakvere haiglas sündis tore tütar. Pereema siirad tänusõnad Rakvere meedikute ja ülejäänud haiglapersonali kohta olid südantliigutavad seda enam, et tavaliselt leitakse põhjusi ainult kirumiseks.
Aga ei pea olema Voltaire, et nentida: valusasti öeldud lause torgib palju kauem hinge, kui hea sõna, mis kipub imeruttu ununema. Seepärast tulebki head palju rohkem teha, et näilisuse kaalukeeled balanssi viia. Ja kui hea tegu või sõna kohe tagasisidet ei saa, pole sellest midagi hullu, sest heategu ei tehta ju õieti teiste, vaid iseenda pärast. Nii egoistlik kui see ka ei tundu - kuid juba piibelgi õpetab, et kõik, mida teed teistele, tuleb sulle endale tagasi.