Mis me imikutest räägime

“Kõrboja perenaine” Foto: Gabriela Liivamägi

Kui Madis Milling kurjustas mõni aeg tagasi teatrisse imikuid toovate vanematega, jäin temaga üsnagi nõusse. Küll ja küll olen viibinud etendustel ja kontsertidel, kus tita nutt või mudilase lalin lõikavad sisse sinna, kus tahaks hirmsasti vaikust ja luba (täitsa õigustatult) nautida seda, milleks olen kohale tulnud.

Siiski pole ma pahandanud, ei ole tigedat pilkugi saatnud, sest olen püüdnud mõista. Lõppude lõpuks ei ole laps süüdi: ei tema tea, millal kõlbab kõva häält teha. Vahel äkki pole vanemgi süüdi – no ei olnud last kellegagi jätta, mis sa hing teed.

Aga vaat täiskasvanutega on teine lugu. Nendega, kes käituvad teatris nii, justkui ei teaks nad üldse, kuhu on tulnud. Ajapikku on mind hakanud kummitama mõte, et inimesed arvavad liiga sageli – teater, see on lust ja meelelahutus. Eks ta tihti ongi. Aga mitte alati.